Visuaalse teksti semiootilise analüüsi eesmärgiks on tuvastada tekstis visuaalsete väljendusvahendite tähendusloome süsteem. See tõukub tunnetusest, et visuaalse sõnumi edastamine allub teistsugusele loogikale kui sõnalised struktuurid. Sellegipoolest otsiti visuaalsemiootikale metodoloogilist alust esmalt just keeleteadusest (nt Gombrich 2012 [1960]). Selguse huvides keskendume järgnevalt visuaalsete tekstide ühele liigile – pildilistele tekstidele.

Taust

Kaks olulisemat klassikalist allikat piltide strukturalistlikule mõtestamisele on Roland Barthes’i artikkel “Kujutise retoorika” (“Rhétorique de l’image”, 1985 [1964]) ja Umberto Eco monograafia “Puuduv struktuur” (“La struttura assente”, 1968). Esimene neist tegeleb Panzani pastatoodete reklaami analüüsi kaudu ideoloogia kriitikaga, teise panus on visuaalsete kujutiste konventsionaalse mõõtme esiletoomine nende ikoonilisuse kõrval või isegi asemel. Olulisemate pildilise tähendusloome uurijate hulgas on kindlasti veel Algirdas J. Greimase koolkond (sh Jean-Marie Floch), mis lisaks semiootilisele ruudule on andnud piltide narratiivsuse käsitlusi; eeskätt Hjelmslevi töödele toetuv Grupp μ, mille “Traktaat visuaalsest märgist” (“Traité du signe visuel: Pour une rhétorique de l’image”, Edeline, Klinkenberg, Minguet 1992) on senini keskseid universaalse visuaalse grammatika loomise katseid; ning Fernande Saint-Martin (Quebeci koolkond), kes erinevalt eelnevaist keskendus just kunstiliste piltide analüüsile ning töötas välja koloreemi (2010 [1987]) kontseptsiooni, et kirjeldada visuaalse keele algühikut. Sisukad ülevaated erinevatest lähenemistest pildisemiootika uurimisvalla kujunemisel leiab ühe tänapäeva silmapaistvama visuaalsemiootiku Göran Sonessoni töödest (1988, 1989). 

Analüüsikategooriad

Siinkohal vaatleme lähemalt aga üht käepärast formaalset raamistikku, millest pildilise teksti analüüsi alustada võib. Selleks on Halliday kriitilisel lingvistikal põhinev lähenemine, mille tõid kujutise grammatika (visuaalse disaini grammatika) nime all laiemasse kasutusse sotsiosemiootikud Gunther Kress ja Theo van Leeuwen (2007 [1996]). Oma käsitluses ei lähtu nad visuaalse keele algelementide määratlemisest, vaid pakuvad välja visuaalse kujutise kui kahemõõtmelise ruumi liigendamisel põhineva tähendusloomelise skeemi. Selles visuaalses ruumis võivad seejuures sisalduda nii pildilised kui ka näiteks sõnalised elemendid, kuid nende tähendusloome protsessi suunab igal juhul kujutise kui terviku visuaalne kompositsioon. Nii sobivad selle skeemi kaudu analüüsimiseks kõikvõimalikud kujutised nagu fotod, illustratsioonid, reklaamplakatid jne. Visuaalse ruumi kompositsiooni põhiskeemi (vt joonis) kõrval pakuvad Kress ja Van Leeuwen välja veel rea kujutiste analüüsimiseks sobivaid vahendeid, mille siinkohal aga kõrvale jätame.

Vastavalt elementide asetusele kompositsioonitervikus, omistatakse neile selle skeemi põhjal teatud tähendused või väärtused. Esiteks eristuvad tervikus tsenter/kese ja perifeeria. Kujutise ruumi perifeeria omakorda liigendub neljaks tsooniks. Horisontaalsel teljel eristuvad antud või teadaolev vasakul ja uus paremal ning vertikaalsel teljel reaalne all ja ideaalne ülal. Kujutise tsentris asuv element võib seejuures olla nii tähendusliku dominandi funktsioonis kui ka perifeersete tsoonide vahendaja nagu on tüüpiline triptühhon-kompositsiooni puhul. Horisontaalne triptühhon kujutab endast struktuuri antud–vahendaja–uus ning vertikaalne triptühhon struktuuri ideaalne–vahendaja–reaalne. Tsentris asuv element toimib sellistel juhtudel perifeeriates asuvate polariseeritud elementide vahelise tähenduslikku pinge leevendajana.

Näide

Näitena refereerime siinkohal Peeter Toropi analüüsi Harald Leppiksoni fotole “Ballaad leivast” (1980)¹. Kujutise tsentris asub siin leib, mida võimegi juba pealkirjale toetudes pidada foto tähenduslikuks keskmeks. Teisalt sisaldab pealkiri žanriviidet ballaadile, mille spetsiifika peaks meid suunama kujutiselt ka lugu otsima. Ühe võimaluse selleks pakub foto tausta moodustav tuules voogav viljapõld, millel viljapead on kaldus suunaga vasakult paremale. Võime seda lugeda liikumisena minevikust tulevikku, mille järjepidevuse tagab leib ja leivavilja kasvatav töökate kätega inimene. Seejuures on inimese – vanaldase põlluharija – juuksed tuule ja loodusjõudude sasida nagu viljapeadki, kuid tema keha, tema leiba hoidvad käed ja maapinnale toetuvad jalad kõige keskel, on kindlalt paigal. Mehe pahklike käte vahel on õigupoolest kaks leiba, mis on asetatud üksteise peale ning on seeläbi tõlgendatavad reaalse (alumise) ja ideaalse (ülemise) ühtsusena, ehk sõnumina leiva olulisusest nii ajalises argireaalsuses kui igaveses ideaalmaailmas. Nii jõuab Torop Kressi ja van Leeuweni formaalsele skeemile toetudes Leppiksoni foto mütopoeetilise lugemiseni. 

Meetodi rakenduspiiridest

Kressi ja van Leeuweni grammatika on küllalt universaalne analüüsivahend eelkõige selliste kujutiste lugemiseks, mille sõnumi edastamise protsess on mõeldud olema võrdlemisi lihtne ja kiire. Oluliselt kehvemini sobib see kunstiliste tekstide (piltkunsti) käsitlemiseks, sest need loovad ise oma keele ja grammatika ning võivad formaalseid reegleid kas teadlikult rikkuda või lihtsalt ignoreerida.

Loe lisaks

Kiviselg, Kerttu Kaisa 2001. Trükireklaami semiootiline analüüs. Acta Semiotica Estica 1: 145–161.

Märkused

1. Torop, Peeter 2012. Leppiksoni mütopoeesia. Leppikson’s mythical poetry. Eesti pressifoto 2011: 104.