Andmete kogumise meetodid

Iga uurimistöö põhineb mingil materjalil. Uurimisprobleem peaks olema püstitatud parajasti nii kitsalt, et kogu selle kohta käiv varasem oluline kirjandus oleks kavandatud ajaga läbi töötatav, ning uurimise alla võetav materjal läbi analüüsitav. 

Andmete kogumise meetoditeks võivad olla vaatlused, intervjuud, juhtumikirjeldused. Tavaliselt on semiootilise uurimistöö andmed kvalitatiivsed, kuid võivad olla ka kvantitatiivsed ehk numbrilised (s.o mõõtmisandmed).

Uuritav materjal peaks olema selgelt piiritletud. Semiootiliste andmete kohta (mille kogumine peaks olema seotud püstitatud hüpoteesidega) vt ka Grotjahn 1997.

Analüüsimeetodid

Empiiriline analüüs seisneb semiootilise objekti (nt organism, suhtlus, sootsium, tekst, artefakt, kultuurinähtus) märgi- või tõlgendusprotsesside eristamises ja eristatud suhete kaudu kirjeldamises. Kui analüüsitavaiks pole objektide hulk, mida võrreldakse, vaid unikaalne objekt, mida põhjalikult kirjeldatakse, on tegu süvaanalüüsiga. Suurte andmemahtude puhul rakendatakse tihti kvantitatiivseid meetodeid (vt allpool, kvantitatiivsed meetodid.)

Teoreetilise analüüsi objektiks võivad olla eelnevalt väljatöötatud mudelid, kindlakstehtud seaduspärad, samuti kasutusel olevad mõistestikud ja teooriad. Teoreetiline analüüs seisneb nende võrdlemises ja süstematiseerimises, neist tulenevate järelduste kindlakstegemises, lünkade ja vastuolude määratlemises. Teoreetilise analüüsi hulka kuuluvad ka võrdlused koolkondade vahel, samuti suhestamine erinevate filosoofiliste vaadetega. 

Teoreetilise analüüsi näiteks on eri mõistete või mõistesüsteemide võrdlemine. Semiootiliste mõistete uurimise kohta vt nt kogumikke Rodríguez Higuera, Bennett 2016 ja Kõvamees, Miyamoto, Randviir 2023.

Teoreetilise analüüsi erijuhuks on kriitiline analüüs, mille eesmärgiks on vaikimisi tehtud aluseelduste, selgelt välja toomata põhimõtete ja seisukohtade, nn “võimalikkuse tingimuste” esiletoomine. Kriitilise analüüsi näideteks on feministlik kriitika ja ökokriitiline analüüs.

Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed analüüsimeetodid 

Humanitaar- ja sotsiaalteadusi, mille aluseks semiootika on, iseloomustab kvalitatiivsete analüüsimeetodite suur osakaal (lähemalt vt Laherand 2012; Õunapuu 2014). Samas kasutatakse küllalt palju ka kvantitatiivseid meetodeid (nt digihumanitaarias). Samamoodi on mõlemad olemas semiootikas endas.

Kvalitatiivsed meetodid on semiootilise uurimistöö põhiliseks aluseks. Semiootika objektid ise on loomult kvalitatiivsed, s.t erinevust, äratundmist, olulisust puudutavad. Tähenduste kindlakstegemine polegi võimalik ilma kvalitatiivse lähenemiseta. Kvalitatiivsed meetodid ei vii üldkehtiva tulemuseni, kuid pakuvad põhjendatud arusaama objektist. Kvalitatiivse analüüsi head taset näitab analüüsi terviklikkus, see, et objekti hõlmatakse võimalikult mitmekülgselt, terviklikult ja piisavas mahus. 

Tavapärased kvalitatiivsed meetodid on vaatlus, intervjuu ja tõlgendus. Tekstianalüüsi puhul kuulub siia ka lähilugemine.

Kvalitatiivsete meetoditega saab analüüsida samuti kvantitatiivseid andmeid. Sellisteks on näiteks kvantitatiivsete andmete visualiseerimisvahendid (Weber 2019). 

Semiootikat vaadeldakse tihti tervikuna kui üht olulist kvalitatiivset meetodit või meetodite rühma (nt Shank 2008; Feldman 1995). Kvalitatiivse semiootilise analüüsi tehnikaid on terve rida (nt Feldmani jaotuses semiootilised klastrid, ahelad ja ruudud – Feldman 1995).

Kvantitatiivsed meetodid on semiootikas abivahenditeks ja täiendavateks meetoditeks. Neid saab kasutada, kui andmeis on loendatav või mõõdetav tahk. 

Oluliseks kvantitatiivseks meetodiks on erinevuste usaldusväärsuse hindamine statistiliste (kvalitatiivse algandmestiku puhul eelkõige mitteparameetriliste) mudelite abil. Samuti on need abiks (ja vajalikudki) andmekogumise planeerimisel, nt et hinnata küsitluste esinduslikkust. Suurte andmehulkade analüüsil on kvantitatiivsed meetodid asendamatud. 

Kvantitatiivsed vahendid võimaldavad koostada uurimistulemuste visualiseerimiseks erinevat tüüpi graafikuid ja skeeme. Suure hulga tekstide kvantitatiivset analüüsi nimetatakse ka kauglugemiseks (Moretti 2005).

Kvantitatiivsed meetodid ise ei ole kuidagi semiootika jaoks spetsiifilised. Siiski leidub semiootiliste objektide kohta käivaid kvantitatiivseid seaduspärasusi (nt Zipfi reegel), mille kontrollimiseks konkreetse uurimismaterjali puhul saab kasutada just nendele seaduspäradele kohandatud teste (nt Maslov, Maslova 2006).

Kvantitatiivsete meetodite kohta semiootikas vt Compagno 2018.

Deduktiivne, induktiivne ja abduktiivne meetod 

Teaduslik analüüs põhineb peamistel loogilistel järeldusviisidel – deduktiivsel, induktiivsel ja abduktiivsel.

Deduktiivne analüüs seisneb selgelt defineeritud mudeli uurimises, tuues esile, mis antud mudelist paratamatult järeldub. Deduktiivne analüüs eeldab, et mudel on sõnastatud täpselt, et ta on formaliseeritav väidete või algoritmide süsteemiks. Niisugust (formaliseeritud) mudelit saab seejärel analüüsida formaalloogiliste vahenditega. Deduktiivse analüüsi levinud näiteks on arvutisimulatsioonid. Nende kasutamine võimaldab ühtlasi virtuaalselt eksperimenteerida uuritava süsteemiga, muutes mõnesid mudeli parameetreid või protsesse kirjeldavaid algoritme. Kuna semiootilised mudelid on tihti keerulised, siis võivad arvutisimulatsioonid olla mõnel juhul peaaegu ainsaks vahendiks uuritava süsteemi käitumisefekte tingivate mehhanismide selgitamisel. Ent ka mõiste definitsiooni loogiline analüüs käib deduktsiooni abil.

Induktiivne analüüs seisneb üldistuste tegemises uurimismaterjalis leiduvate invariantide kindlakstegemise kaudu. Leides, et mingi seos esineb mitmete vaatlusaluste objektide puhul, võime sõnastada selle seose kui reegli, mis võib kehtida üldisemalt, s.t ka vaatlemata objektide puhul. See ongi järeldamine induktsiooni teel. Induktiivne üldistus on ühtlasi ekstrapolatsioon e. järelduste laiendamine teistele sarnastele nähtustele. Statistilise andmetöötluse puhul ongi tavaliselt tegu induktiivse analüüsiga.

Abduktiivne analüüs seisneb väidete või hüpoteeside püstitamises, mis kirjeldavad nähtuse oletatavat mehhanismi. Hüpoteesi püstitamise ajal ei ole andmed nähtuse põhjuste või mehhanismi kohta tavaliselt veel piisavad, ent oletuslik mehhanism on siiski usutav, kuivõrd ei räägi vastu olemasolevatele andmetele. Abduktiivseks sammuks on ka uue mudeli püstitamine või uue mõiste defineerimine. 

Tavaliselt kasutatakse teadustöös neid kolme järeldamise viisi üheskoos (kuid neid saab kasutada ka eraldi). Induktiivses analüüsis leitakse, mis on materjalis üldine ning võiks nõuda seletust. Abduktiivses analüüsis konstrueeritakse oletus seletuse kohta. Deduktiivses analüüsis vaadeldakse, kas püstitatud seletusest uuritavad nähtused tõepoolest järelduvad, ja mida sellest veel lisaks järeldada saab.  

Abduktiivse-deduktiivse-induktiivse järeldamise rida moodustab üldise semiootilise järeldusahela (semiootilise heeliksi). Samas on see ka hüpoteetilis-deduktiivse teadusmudeli tuumaks (vt joonis). Hüpoteeside püstitamisest semiootilises uurimistöös vt veel Grotjahn 1997.

Eksperimentaalne meetod 

Semiootilises uurimistöös on võimalik kasutada eksperimente. Sel alusel ongi juba välja kujunemas eraldi suunana eksperimentaalsemiootika (Galantucci, Garrod 2012; Ferraro 2016). 

Semiootiline eksperiment seisneb tavaliselt selles, et muudetakse kontrollitult tähendusloomeprotsessi tingimusi ning võrreldakse erinevates tingimustes toimuvat. 

Näiteks on tehtud katseid, kus kommunikatsioonikanalit oluliselt piiratakse (nt välistades verbaalse keele kasutamise suhtluses) ning jälgitakse uue märgisüsteemi kujunemist ning arengut neis tingimustes.

Semiootilist eksperimenti võib mõista ka palju laiemalt, pidades selleks mingi nähtuse esile kutsumist semiootilise uuringu tarbeks.

Modelleerimine

Modelleerimine on teadustöö tähtsamaid vahendeid ja ühtlasi ka tulemusi. Mudel on uuritavate objektide oluliste seoste korrastatud esitus kujul, mis võimaldab objekti käitumist analüüsida objektist eraldi. Modelleerimine koosneb mudeli ehitamisest ja mudeli uurimisest. 

Mudelid võivad olla kvalitatiivsed (nt mitmesugused tüpoloogiad ja klassifikatsioonid, suhete struktuuri esitused, metafoorilised mudelid loomulikus keeles – vt Pärn 2017) või kvantitatiivsed (nt mõõdetavaid suurusi kajastavad dünaamilised mudelid). Mudelid võivad olla ka kunstilised, objekti loovalt kujutavad.

Mudeleid saab testida. Testimisel kasutatakse teoreetilisi meetodeid (nt loogilist analüüsi) ja empiirilisi meetodeid (nt vaatlust, võrdlust, eksperimenti).

Mudelid on ikoonilist tüüpi märgid. Juri Lotman (1990: 10) kirjutas: “Mudel erineb märgist kui niisugusest selle poolest, et ta ei asenda kindlat denotaati lihtsalt niisama, vaid asendab seda objekti tunnetamise ja korrastamise protsessis kasulikult. Kui keele suhe denotaati on loomulikus keeles ajaloolis-konventsionaalne, siis mudeli suhe objekti on määratud modelleeriva süsteemi struktuuriga. Selles mõttes võib ainult üht märgitüüpi – ikoonilisi märke – võrdsustada mudelitega.” 

Semiootiline modelleerimine seisneb uurimisobjektist lähtuvalt korrastatud mõistesüsteemi loomises ning objekti kirjeldamises selle abil, tuues esile objekti märgisuhted.