Trans- ja ristmeedialist analüüsi rakendatakse eri meediumite ehk erinevast semiootilisest materjalist tekstide võrdlevaks ja sünteesivaks uurimiseks.

Kasutusvaldkond

Transmeedialise analüüsi objektiks võivad olla näiteks kirjandusteosed koos oma ekraniseeringu(te) ja instseneeringu(te)ga, aga ka mõne konkreetse motiivi, tegevuspaiga vm esitused erinevate meediumite tekstides (nt mets, põgenemine või Tartu Ülikool kunstilistes tekstides), samuti teksti vormitunnused (nt raam, kirjeldamine jne). Analüüsi tulemusena tuuakse välja ühisosad ehk invariant, mis kordub kõikides esitustes, ning meediumist tulenevad eripärad ehk variatsioonid. 

Taust

“Transmeedia” mõiste tõi laiemasse kasutusse meediauurija Henry Jenkins (2006), kellest on lähtunud arvukalt edasisi käsitlusi. Semiootika-alaselt on neist tuntumad Carlos Scolari tööd (2009, 2013). Semiootiline transmeedialine analüüs põhineb aga enam narratoloogia valdkonna tekstidel (Herman 2004; Thon 2016). Peeter Torop on pakkunud välja eristuse transmeedialise ja ristmeedialise analüüsi vahel, et piiritleda eri tüüpi materjalide ja kultuuripraktikate käsitlusi. Transmeediaks nimetatakse teksti või selle osade ennustamatut pihustumist erinevate autorite tõlgendusteks erinevates meediumites. Seega on transmeedialisus kultuurile läbi aegade omane. Ristmeediaks nimetatakse eeskätt digitaalse keskkonnaga kaasnevale praktikale vahendada üht lugu või sõnumit koordineeritult eri meediumite vahendeid kasutades. See tähendab, et tekstikoosluse allosad on vormistatud toimima koherentse ja liiastest kordustest puhastatud tervikuna. Nii on transmeedialine analüüs pigem lähteteksti ning ristmeedialine analüüs ennem sihtteksti dominandiga. Kui koordineeritud ristmeedia maailmade puhul on osade vaheliste vastuolude puudumine omaette eesmärk, siis transmeedialiste koosluste puhul millestki sellisest rääkida ei saa. Hea vahendi ristmeedialiste maailmade analüüsimiseks on pakkunud näiteks Klastrup ja Tosca (2004), andes juhised, kuidas eristada materjalis kolme tasandit, mille kaudu erinevate meediumite tekstide kooslus tervikuks sünteesitakse. Nendeks tasanditeks on mythos ehk maailma taustalugu, sh arusaam kesksest konfliktist ja selle osalistest; topos ehk arusaam antud maailma peamistest ajalistest ja geograafilistest tunnustest; ethos ehk arusaam maailmas kehtivast käitumiskoodeksist, sh lubatud ja keelatud tegevustest. Alljärgnevalt keskendume aga transmeedialisele analüüsile. Olgu öeldud, et selline trans- ja ristmeedia eristus ei ole siiski laiemalt levinud ning mõisteväli on kirjanduses seni korrastamata. 

Analüüsikategooriad

Uurimismaterjali valimise järel on oluline täpsema analüüsiühiku piiritlemine. Transmeedialise analüüsi puhul on see eriti tähtis, sest tekstide terviklik kõrvutamine oleks tarbetult mahukas kui mitte võimatu ettevõtmine. Ristmeedialise analüüsi puhul on täpsemaks fookuseks sidususe loomise võttestik tekstikoosluses ehk strateegiad ja konkreetsed elemendid, mille kaudu luuakse sidusust alltekstide vahel ja suunatakse lugeja/vaataja/kuulaja ühe meediumi teksti juurest teise juurde (ingl migratory cues). 

Transmeedialine analüüs algab tekstisisesel tasandil. Esmalt tuleb valitud analüüsiühik ülejäänud tekstitervikust n-ö välja lõigata ning luua iga teksti põhjal selle kohta võimalikult hõlmav kontsentreeritud kirjeldus. Tekkinud mudelites peaksid võimalikult täielikult esile tulema kõik meediumite väljendusvahendid ja nende kasutusviisid valitud elemendi kujutamisel. 

Järgmiseks sammuks on vaadelda valitud elemendi seoseid teksti tervikus, ehk seostatuna teksti teiste elementidega, tuvastades semantilised ekvivalendid (nt ruumilise motiivi kordumine muusikas jne) ning opositsioonid antud teksti sees. 

Nende kahe kirjeldava sammu pinnalt on võimalik suunduda võrdleva analüüsi juurde, milles tuuakse välja uuritava tekstielemendi vahendustes meediumist lähtuvad ühisosad ning erinevused, ehk määratleda invariant, mis kordub kõigis eristustes, ning kirjeldada, kuidas seda iga tekstivariandi meediumist või materjalist lähtudes varieeritakse.

Viimaseks tuleks vaadelda tekstiväliseid seoseid, mis lähtuvad esiteks sotsiokultuurilise konteksti muutumisest, kui vaadeldavate tekstide loomise vahel on pikem ajaperiood. Samuti sõltuvad need konkreetse teksti ja selle autori kohast vastavalt näiteks kirjandus-, filmi-, arvutimängu- vm kultuuris. Sellest tulenevad tähenduskihistused tuleks võimalusel analüüsi tulemuste esituses ehk tekstikoosluse transmeedialises mudelis välja tuua.

Näide

Vaatleme J. K. Rowlingi romaani “Harry Potter ja tarkade kivi” (1997)  ning selle põhjal valminud filmi (Chris Columbus, 2001). Ruumi kokkuhoiu huvides valime siin võimalikult kompaktse analüüsiühiku, ja otsime vastust küsimusele, milline on loo tegevuspaiga transmeedialine dünaamika. Olgu selleks kaks tänavat: Privet Drive, kus asub Harry Potteri kasuperekonna kodu, ning Diagoni põiktänav, kus toimub peategelase esimene kohtumine võlukunsti maailmaga. Esimest neist mainitakse romaanis põgusalt kui harilikku sirget ja vaikset eeslinnatänavat, mida ääristavad korralikud tänavalambid ja hästihooldatud eesaiad. Diagoni põiktänav on seevastu hämar paik, mis “lookles ja vonkles kaugusse” (Rowling 1997: 61) ja mille äärtes leidus nii palju kummalist, et Harry soovinuks, “et tal oleks olnud veel vähemalt kaheksa silma” (Ibid., 62). Filmis kujutatakse Privet Drive’i visuaalselt monotoonse korduvate elementide reana ning Diagoni põiktänavat läbi küllusliku korratuse ja käänakute, mille taga olev jääb vaataja jaoks saladuseks. Kahe tänava näol on seega tegemist binaarse opositsiooniga, mis vahendab ruumi kaudu nn mugude ehk võluvõimeteta inimeste ja võlurite vastandmärgilisust. Seega on vastandus siin invariandiks, mida varieeritakse kirjandustekstis sõnavara ja kirjelduste mahuga ning filmis ja digitaalsel platvormil valguse, värvide, vormide, visuaalsete rütmidega. Filmis lisanduvad veel ka helilised vahendid.

Meetodi rakenduspiiridest

Sellise transmeedialise analüüsi juures – eriti kunstilise materjali puhul – tuleks hoiduda alusetult üldistavatest väidetest meediumite väljendusvahendite universaalsete piiride kohta. Piirduma peaks konkreetses tekstikoosluses kasutatud vahendite eksplitseerimisega. Dokumentaalsete tekstide puhul (näiteks ajaleheartiklite ja teleuudiste võrdleval analüüsil) on reeglite sõnastamine asjakohasem. (vt ka Saldre 2010; Ojamaa 2013).

Loe lisaks

Alexandri, Eleni 2021. Semiotic analysis of K-Pop: The making of BTS universe. MA Thesis. Tartu: University of Tartu.

Bodniece, Līva; Dikmonienė, Jovita; Kučinskienė, Audronė; Lotman, Maria-Kristiina 2019. Oidipuse transmeedialine teekond Baltimail. Acta Semiotica Estica 16: 53–74.

Menise, Tatjana 2020. Fairy tales in transmedia communication: fanfiction. PhD Thesis. Tartu: University of Tartu Press.

Torop, Peeter 2008. Multimeedialisus. Keel ja Kirjandus 8/9: 721–734.