“Mul hõljuvad peas teaduslikud ideed, mis korratult haakuvad, moodustades kaks suletud “organismi”. Üks moodustab meetodi keele (kuidas räägitakse), teine sisu (millest räägitakse). Nad vahetavad pidevalt kohti: “kuidas” läheb üle “millest”, st struktuurist saab sisu, informatsioon, ja vastupidi – “millest” saab “kuidas”; keelest saab sisu ja sisu võtab üle keele koha. Aga mina jõuan vaid keerata pead kord ühele, kord teisele poole. [..] See ongi see, mida ma nimetan teaduslikuks meetodiks.”
Juri Lotman 1997 [1993]: 4471
“The emphasis on the search for a method identifies Semiotics among human sciences.”
Gianfranco Marrone 2022: 167.
Igas teaduses on oma eripärased probleemid ehk küsimused, mida küsitakse, objektide ja nähtuste valdkond, mida uuritakse ehk mille kohta küsitakse, ning uurimise ja analüüsi meetodid ehk töövahendid, millega samm-sammult vastusteni jõutakse.
Semiootika uurib tähendusloomet ja tõlgendamist, nende toimumise tingimusi ja tüüpe, süsteeme, milles nad aset leiavad ja mida ning kuidas nad kujundavad. Semiootika on ühtlasi mudelite ja modelleerimise analüüs, kuivõrd paljud semiootilised objektid on ise mudelid või modelleerimisprotsessid.
Nende ülesannete tarvis vajab semiootika niisuguseid teaduslikke meetodeid, mis sobivad semiootiliste (ehk tähendusloomeliste) objektide kirjeldamiseks ja neist aru saamiseks. Seega meetodeid, mis võimaldavad analüüsida mitmetähenduslikkust, välja selgitada kellegi poolt antud tähendusi, tüpiseerida märgisuhteid, jne. Üldistatult võib öelda, et semiootika objektideks võivad olla kõik, milles on oluline osa toimijate tehtud valikuil, nii kultuuris, ühiskondlikes suhetes kui ka organismide käitumises.
Nagu igal teadusel, on ka semiootikal empiiriline ja teoreetiline tahk. Empiiriline semiootika tegeleb konkreetseis kultuuri- ja elunähtustes ilmnevate tähendusprotsessidega. Empiirilise semiootika vahendite hulka kuuluvad tekstianalüüsi, kommunikatsiooni analüüsi ja omailmaanalüüsi meetodid. Teoreetiline semiootika tegeleb semiootika teaduslike mudelite ja teooriate analüüsiga. Mudelid omakorda jaotuvad kirjeldavaiks (mis esitavad nähtuste kategorisatsiooni või materjalipõhise klassifikatsiooni) ja seletavaiks (mis esitavad nähtusi genereeriva mehhanismi ja mudelist tuletatud tüübid).
Pidades silmas semiootilise objekti iseära, on võimalik – lisaks konkreetsetele semiootikas kasutatavatele meetoditele – rääkida ka üldisest “semiootilisest meetodist” kui tähendusloomest ja teadmiste (sh tõeste teadmiste) saamise viisist. Selle osadeks on semiootiline küsimusepüstitus, see, kuidas piiritleda ja liigendada semiootilisi objekte ehk uurimismaterjali ja see, mis kuulub semiootilise analüüsi vahendite hulka (analüüsimeetodid).
Semiootika osadeks on semantika, süntaktika ja pragmaatika kui kolm uurimissuunda, millest igal on oma meetodid. Semantika puhul küsitakse, kuidas ja millised tähendused ühel või teisel puhul sünnivad, milline on tähenduslike üksuste suhe tähistatavatesse objektidesse (s.t milline on märkide tähendus). Süntaktika küsimuseks on tähenduslike üksuste (märkide) omavaheliste suhete reeglid ja reeglipärasused. Teisisõnu, süntaktika tegeleb nii kommunikatsiooni kui ka artefaktide ja käitumise grammatika väljaselgitamisega. Pragmaatika küsimuseks on tähenduslike üksuste kasutamise reeglipärad, sealhulgas artefaktide ehitamise ja käitumise moodustumise tahud ja viisid (märkide toimimine, protsessuaalne külg). Konkreetsed meetodid võivad neid uurimisküsimusi kombineerida.
Kõik nimetatud tahud on omased kogu semiootikale. Semiootikas erivaldkonnad – biosemiootika, sotsiosemiootika, kultuurisemiootika – eristuvad peamiselt uurimisobjektide poolest. Objektide eripära toob kaasa ka mõneti erinevad uurimismeetodid. Ometi on meetodite kattuvus ja üldiste uurimismeetodite osa sedavõrd suur, et pole alust semiootika meetodeid nende kolme suuna järgi eraldada. Seepärast on siinses ülevaates semiootika meetodeid käsitletudki semiootika kui terviku seisukohalt lähtudes.
Niisiis, semiootika kui tähendusloomet uuriv teadus kasutab uurimistöös mitmesuguseid meetodeid ja analüüsitehnikaid. Esitame neist käesolevas lühikese ülevaate, pakkudes lisa senisele kirjandusele. Siinne on ühtlasi täienduseks semiootika õpikus (Salupere, Kull, toim. 2018) toodud teoreetilisele materjalile.
Semiootika meetodite kujunemisloost
Seniajani on maailmas ilmunud väga vähe raamatuid, mis annaks tervikliku ülevaate semiootika meetoditest. Ülevaade semiootika uurimisvahenditest puudub ka olemasolevates suuremates semiootika käsiraamatutes (Nöth 1990; Cobley 2010). Ometi on igal teadusel, nii ka semiootikal, oma meetodite kogum olemas ja kasutusel, hoolimata sellest, et need pole süstemaatiliselt kirjeldatud. See iseloomustab hästi semiootikateaduse praegusaegset seisu – ta on ikka veel küpsemisjärgus. Niisiis on käesolev esimesi katseid semiootika meetoditest ulatuslikum ülevaade koostada.
Semiootika meetodite kujunemine on ajalooliselt seotud esiteks selle selginemise ja täpsustumisega, mis on või saab olla semiootika objekti(de)ks, ja teiseks sellega, milliste küsimuste või probleemide lahendamisega semiootiline analüüs tegeleb või saab tegeleda.
Vanim süstemaatilist rakendust leidnud semiootika osa on meditsiiniline märgiõpetus ehk sümptomatoloogia – organismi tervislikku seisundit iseloomustavate märkide käsitlus (Sprengel 1815). Ent meditsiinisemiootikat me käesolevas ülevaates lähemalt ei käsitle.
Teine vana tekstide tähendusi analüüsiv lähenemisviis ja meetod on hermeneutika. Kuivõrd tõlgendamine ehk interpreteerimine on tähendusloome osa, siis on hermeneutika seda uurides semiootika osa.
Kolmas, samuti väga vana küsimustik on seotud märgi ja seejärel märgiprotsessi modelleerimisega. Sellest on omakorda välja kasvanud märgitüpoloogiad ning kommunikatsiooni modelleerimine ning hiljem kommunikatsiooniprotsesside semiootiline analüüs.
Kahekümnendal sajandil arenes semiootiliste süsteemide struktuuri uurimine, kujundati välja strukturalistlikud meetodid. Struktuuri staatilisema tahu väljaselgitamine on olnud eelkõige Saussure’i traditsioonist lähtuv, samas struktuuride dünaamilise tahu uurimine kui harjumuste kujunemise analüüs on paljus lähtunud Peirce’i traditsioonist.
Koos kultuurisemiootika kujunemisega arenes keerukate semiootiliste süsteemide analüüs. See kasvas välja tekstianalüüsist, koos teksti mõiste olulise üldistamisega.
Laialt levinud on Greimase semiootikal põhinevad analüüsimeetodid. Neid on ulatuslikult rakendatud ka kommertslike ülesannete puhul reklaami, turunduse ja majandusanalüüsi vallas.
Hilisema arenguga on olnud Uexkülli omailma teooriast välja kasvanud ökosemiootiline ja biosemiootiline analüüs, mille puhul tõlgendusse kaasatakse teiste olendite perspektiiv.
Semiootilise analüüsi üldiseks fookuseks on tähenduslike vormide moodustumine ja tüpoloogia ning tähenduse ülekanne. See puudutab nii tõlgendamist kui tõlkimist, aga samuti erineva püsivusega struktuuride loomist semiootiliste protsesside tagajärjel.
Tähelepanuväärne ülevaade semiootika meetodeist on Louis Hébert’i An Introduction to Applied Semiotics: Tools for Text and Image Analysis (2019). Ent nimetada tuleb veel mitmeid, kus semiootika meetodeist otseselt juttu: Boheński 1965; Balzer 1997; Berger 2005; Hussy et al. 2013: 265–267; Manning 1987.
Mis on meetod? Miks ja kus
Meetod on teaduses tööriist teadmiste saamiseks objekti kohta. Metoodika on meetodite korrastatud kogum, mida ühe uurimistöö raames rakendatakse. Metoodika jaotab uurimisprotsessi osadeks, püstitab osadele eesmärgid ning sedastab meetodid eesmärkide saavutamiseks. Tõsikindlate teadmiste saamist metoodika põhjal nimetatakse ka metoodiliseks lähenemiseks uuritavale. Metodoloogia on õpetus metoodikatest ja meetodeist, ehk üldisemalt printsiipide süsteemist, mille kohaselt tegutsedes oleks väljavaateid usaldatavate tulemusteni jõudmiseks2. Epistemoloogia ehk teadmisteooria on aga filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise päritolu, loomuse ja piiridega (vt joonis).
Semiootiline uurimisülesanne, objekt ja meetodi valik
Semiootilises uurimistöös võib kasutada erinevaid meetodeid. Millised meetodid valida, sõltub oluliselt (1) uurimisülesandest ja uurimisküsimustest, (2) uuritavast objektist, nähtusest või materjalist, ja (3) uurija positsioonist.
Uurimisobjektideks on semiootikas eelkõige kommunikatiivsed süsteemid ja nende mudelid, tähendusloome mehhanismid ja mõistesüsteemid, mis seda kirjeldavad. Uurimisobjekt või aines tuleb selgelt piiritleda. Semioosi analüüsi fookuseks võivad olla nt tekst, diskursus, kommunikatsiooniakt, tegutsejate käitumine, tõlgendusprotsess, jm.
Uurimisülesanne ja uurimisprobleem tuleb semiootika üldise rakendusala raames võimalikult täpselt sõnastada ja selgelt piiritleda. Näiteks võib olla ülesandeks selgitada välja, kuidas tõlgendatakse mingit teksti või objekti mingis inimrühmas või kultuuris või ümbrust mõne teist liiki organismi poolt. Probleemi täpsustatakse konkreetsete uurimisküsimuste sõnastamise kaudu.
Uurija positsioon võib olla kas vaatlev või osalev. Vaatleva lähenemise korral kirjeldatakse objekti väliselt kättesaadavate tunnuste kaudu. Vaatlev analüüs jaotub otseseks ja meta-analüüsiks. Meta-analüüsi korral pole kirjeldatavaks mitte objekt ise, vaid objekti analüüsid, mis on tehtud teiste uurijate poolt. Osaleva uurimuse korral saab uuritavat kirjeldada seestpoolt, olles uurijana ise osa uuritavast süsteemist (näiteks dialoogi uurimise korral olles ise dialoogipartner).
Meetodi valik. Silmas tuleb pidada uurimismeetodi sobivust uurimisobjekti ja uurimisküsimusega. Kuigi paljud analüüsimeetodid sobivad väga erinevatele objektidele, eeldavad mitmed meetodid teatavate omadustega objekte. Näiteks erinevad analüüsimeetodid sõltuvalt sellest, kas tegu on keelelisi protsesse mitte-eeldavate objektidega (biosemiootika puhul) või keelevõimet eeldavatega eeldavatega (kultuurisemiootika puhul), või on eelduseks ühiskondlikud suhtlusprotsessid (sotsiosemiootika puhul).
Märkused
1. Kirja pandud 16. septembril 1993. Kontekst: Lotman kirjeldab rooma filosoofi Titus Lucretius Caruse evolutsiooniteooriat, öeldes: “see sobib suurepäraselt minu teadusliku arengu kirjeldamiseks. [Järgneb ülaltoodud tekst.]”
2. Ingliskeelse sõna methodology tähendus ei lange kokku eesti sõna “metodoloogia” tähendusega, seal tähendab see sageli pigem metoodikat. Eesti keeles on metodoloogial ka lisatasand. Nimelt esitab metodoloogia sageli ka probleemikäsitluse ja/või uuringu, metoodilise lähenemise vmt filosoofilise põhjenduse – käsituse.