Taust

Charles Peirce’i märgikäsitlus on semiootikas tuntumaid. Peirce arendas seda kogu oma teadustegevuse vältel. Tema märgitüpoloogia on avatud, see tähendab seda saab kasutada nii lihtsas vormis kui arendada vajalikes tahkudes erineva keerukuse astmeni. Peirce’i märgiklassifikatsioon sai enam-vähem valmis aastaks 1903 (CP 2.254–263, 1903).

Kasutusvaldkond 

Tegu on võimsa professionaalse vahendiga, mis aga nõuab loogilise eristamise suurt täpsust. Kasutusvaldkond on väga lai. Eriti kasulik on puhkudel, kus on vaja võrrelda semiootiliste protsesside keerukust. Sellest saab nt järeldada, millest (millistest tähendustasanditest) on kommunikatsioonis osalejad aru saanud ja millest mitte. Niisuguseid ülesandeid tuleb eriti tihti ette nt arengu-, kognitiiv-, psühho-, meditsiini- ja zoosemiootikas. Ent samuti on seda vaja tekstianalüüsis, pildianalüüsis ja reklaamianalüüsis, seega ka kultuurisemiootikas.

Analüüsi ülesandeks on niisiis määrata, mis tüüpi on üks või teine märk. 

Charles Peirce lähtub märgi analüüsil sellest, et märgisuhe ei saa olla lihtsam kui triaadne. Aluskategooriaiks on esmasus kui võimaluste väli (võiv, miski), teisesus kui valitu (olev, see) ja kolmasus kui saadu (tulev, kogu). Vastavalt on igal märgil kolm tahku – esitis ehk representaamen, objekt, ja tõlgend ehk interpretant.

Märgid on seejuures erineva keerukusega. Märgi keerukus, ja vastavalt tema tüüp, tuleneb tõlgendusprotsessi keerukusest, mille rakendamisel märk sünnib. Lähtudes kolmetisest suhtest, on võimalik 10 põhilist tõlgendamisviisi ehk märgitüüpi. 

Esitise osas saab märk olla kas toon ehk omadusmärk (qualisign), tooken ehk üksikmärk (sinsign), või tüüp ehk reegelmärk  (legisign). Toon on ta siis, kui ta on mingi kvaliteet (nt värvus, emotsioon, funktsioon), tooken siis kui ta on miski eristuv (nt konkreetne üksik täht, sõna, pildielement), tüüp on ta siis kui ta on mingi kategooria (nt täheliik, sõnaliik, komme). 

Objekti osas saab märk olla kas ikoon (kui ta on äratuntav iseendana, nt tähekuju S äratuntavana), indeks (kui ta viitab millelegi teisele, nt kirjatäht s viitab s-häälikule), või sümbol (kui miski muu viitab talle, nt suur sigma on sümbol, kui ta on tõlgendatud semiootikaseltsi poolt kasutatava tähisena). Seega kui märgi objekt põhineb äratundmisel, siis on ta ikoon, kui assotsiatsioonil, siis on ta indeks, ja kui konventsioonil, siis on ta sümbol.

Tõlgendi osas saab märk olla kas adum (kui tajutav), nending (kui määratav, propositsiooniline) või argument (kui väidetav).

See jaotus sätestab, et omadusmärgid (toon) võivad olla vaid ikoonilised, üksikmärgid (tooken) võivad olla kas ikoonilised või indeksilised, reegelmärgid (tüüp) võivad olla kas ikoonilised, indeksilised või sümbolilised. Ikoonilised märgid omakorda võivad olla üksnes adumid, indeksid võivad olla kas adumid või nendingud, sümbolid võivad olla kas adumid, nendingud või argumendid. Seega saamegi 10 erinevat märgitüüpi (joonis; vt lisaks Salupere, Kull 2018: 124–126). 

Need kümme võimalikku märgitüüpi on niisiis:

Näide 1

Vaatleme ülaltoodud joonist. Kui seda joonist vaatleb inimene, siis võib tõlgendus olla märgina kümmet erinevat tüüpi (muu looma kui vaatleja puhul arvatavasti mitte rohkem kui nelja esimest tüüpi). 

1. kui midagi eristuvat (toon-ikoon-adum)
2. kui selline figuur (tooken-ikoon-adum)
3. kui millegagi seostuv figuur (tooken-indeks-adum)
4. kui just nt Peirce’iga seostuv figuur (tooken-indeks-nending)
5. kui sõnadest ja joontest koosnev figuur (tüüp-ikoon-adum)
6. kui sõnadest ja joontest koosnev figuur, mis viitab märkidele (tüüp-indeks-adum)
7. kui viidatavaid märke eristav figuur (tüüp-indeks-nending)
8. kui figuur, mis tähistab viidatavaid märke  (tüüp-sümbol-adum)
9. kui märgitüpoloogia (tüüp-sümbol-nending)
10. kui just nt Peirce’i märgitüpoloogia tähis (tüüp-sümbol-argument)

Näide 2

Inimene seisab Tartu Ülikooli peahoone ees ja tõlgendab.

1. hele udukogu (toon-ikoon-adum)
2. maja (tooken-ikoon-adum)
3. koolimaja (tooken-indeks-adum)
4. see on Tartu Ülikooli maja (tooken-indeks-nending)
5. sammaste ja akendega ehitis (tüüp-ikoon-adum)
6. klassikalise arhitektuuriga ehitis (tüüp-indeks-adum)
7. see ehitis on klassikalise arhitektuuri näidis (tüüp-indeks-nending)
8. Tartu tunnus  (tüüp-sümbol-adum)
9. see on Euroopa ülikool (tüüp-sümbol-nending)
10. selle hoone järgi tuntakse Tartut (tüüp-sümbol-argument)

Näide 3

Koer seisatub Tartu Ülikooli peahoone ees ja tõlgendab.

1. triibuline (toon-ikoon-adum)
2. trepp (tooken-ikoon-adum)
3. trepi kõrval on koht pissimiseks (tooken-indeks-adum)
4. trepist üles minna ei ole asja (tooken-indeks-nending)

Niisiis, üks ja sama asi (antud juhul ülaltoodud joonis) kui märk võib olla väga erinevat tüüpi märgiks. Millist tüüpi märk tõlgenduses moodustub, oleneb tõlgendajast – tehtud eristuste määrast, mis oleneb tema vajadustest, harjumustest, eelteadmistest, analüüsivõimest ja tõlgenduse kestusest. Erinevatel liikidel, erinevatel isenditel, erinevates olukordades võib tõlgendus ja vastavalt märgi tüüp olla erinev.

Loomad saavad moodustada vaid mõnd lihtsamat tüüpi märke – eelkõige esimest nelja. Lapse arengus kujuneb järk-järgult võime moodustada järjest keerukamaid märke. Kuna tõlgendusprotsess nõuab aega, siis väga lühikese tõlgendusaja jooksul saab moodustuda vaid lihtsamat tüüpi märke. 

Meetodi rakenduspiiridest

Peirce’i märgitüpoloogia rakendamise peamine probleem on analüüsijale nõutav hea loogilise eristamise võime. Kuna tegemist on laialt levinud vahendiga, siis leidub kirjanduses võrdlemisi palju näiteid rakendustest, kus on tehtud loogilisi vigu.

Teine probleem on seotud Peirce’i kirjutiste erineva tõlgendamisega. Ta kasutas elu jooksul erinevaid termineid ja täiustas eristusi, need võivad kergesti segadusse ajada.

Kolmas oluline tahk on seotud Peirce’i klassifikatsiooni kolmetise alusega. Et märgijaotuste kolmetisus on lihtsaim piisav alus (st et binaarsusest ei piisa), on teoreetiliselt tõendatav. Ent keerukamad alused pole välistatud.

Loe lisaks:

Pietarinen, Ahti-Veikko 2015. Signs systematically studied: Invitation to Peirce’s theory. Sign Systems Studies 43(4): 372–398.

Queiroz, João 2012. Peirce’s ten classes of signs: Modelling biosemiotic processes and systems. In: Maran, Timo; Lindström, Kati; Magnus, Riin; Tønnessen, Morten (eds.), Semiotics in the Wild. Tartu: University of Tartu Press, 55–62.

Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.) 2018 = Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets-Volt, Kaire; Maran, Timo; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 124-126.

Waal, Cornelis de 2013. Peirce: A Guide for the Perplexed. New York: Continuum.