Taust

Omailmaks nimetatakse organismi poolt tehtavate eristuste kogumit, mis moodustab organismi maailmamudeli. Omailmaanalüüsi eesmärgiks on (mingis ulatuses) kindlaks teha organismi omailm ehk organismi jaoks tähenduslikud objektid ning tunnused, mille järgi organism need objektid ära tunneb. Kuigi organismi käitumisrepertuaar ei ole otseselt organismi omailma osa, on vajalik esmalt käitumist analüüsida, et teise liigi omailmani jõuda. Omailmaanalüüsi rajajaks on Jakob von Uexküll (1864–1944) (vt nt Uexküll 2012). Uexkülli zooloogilised uurimused olid pühendatud mereselgrootutele ja seega töötas ta algselt nn lihtsamate omailmadega (Uexküll 1909), kuid tema hilisemad tööd hõlmasid ka keerukama närvisüsteemi ja omailmaga liike (nt Uexküll 2012). Hiljem on ‘omailma’ mõistet küll palju kasutatud nii semiootikas (Sebeok 1979; Uexküll, T. von 1992; Kull, Lotman 1995; vt ka Tønnessen et al. 2016) kui etoloogias (de Waal 2016; Burghardt 1990) ja filosoofias (nt Merleau-Ponty 2003 [1995]; Canguilhem 2001 [1948]; vt ka Michelini, Köchy 2020), kuid terviklikke omailmaanalüüse on teostatud vähe. Näiteks võib tuua Keily Tammaru (2019) tehtud loomaaia ninasarvikute omailmaanalüüsi. 

Omailma kirjelduses on kaks olulist tahku. Esiteks, organismi poolt tehtavate eristuste hulk, s.o organismi omailma modelleeriv aspekt. Teiseks, võimalduste (affordance) hulk organismi elupaigas. See on keskkonna kasutusviiside hulk. 

Sõltuvalt uurimisküsimusest uuritakse kas ühe liigi isendite omailma või omailma elemente või võrdlevalt mitme liigi omailmu.

Meetodi kirjeldus, variatsioonid ja näited

Omailmaanalüüs tugineb vaatlustele, eksperimentidele, võrdlemisele ja modelleerimisele. Omailma analüüsiks on vajalikud kolme tüüpi teadmised. Esmalt teadmine looma (taju)morfoloogia ja füsioloogia kohta ehk mida uuritav loom üldse tajuda suudab. Teiseks teadmine looma käitumise kohta – mille suhtes loom reageerib, millistele objektidele tähendust omistab. Kolmandaks on vaja teada, millised objekti tunnused täpsemalt looma jaoks märkidena toimivad. 

Kuidas neid teadmisi hankida? Esmalt tuleks tutvuda olemasoleva kirjandusega – zoosemiootikast, etoloogiast, võrdlevast anatoomiast ning füsioloogiast või ka konkreetsele liigile pühendatud kirjandusest võib sellekohast infot leida. Teiseks tuleks ka ise vaatlusi teha, jälgides, millised objektid millist käitumist ajendavad. Et olla päris kindel, millised tunnused märgina toimivad, oleks vaja ka eksperimente, kuid need võib taas ka kirjandusest leida. Kui info olemas, on edasist analüüsi võimalik mitmel moel kavandada, sõltuvalt, mis on parasjagu keskne huvi. Kõigi nende analüüside puhul on oluline silmas pidada ka uurija enda omailma eripärasid, et neid mitte loomale üle kanda.

(1) Ühe liigi omailm

Ühe liigi omailma ehk kõigi tähenduste ja märgiseoste analüüs nõuab üsna ulatuslikku teadmistepagasit ning põhjalikke vaatlusi. Täielikult on vähemalt keeruliste loomade omailma pea võimatu kirjeldada, sest õppimise ja kogemuste omandamisega luuakse pidevalt üha uusi seoseid ning nii võib öelda, et omailm on pidevas kujunemises. Siiski on võimalik välja tuua valdavad suhted ning nende põhjal ka ennustada, mille või kellega loom tulevikus võiks seoseid luua. Lähtekohaks võib võtta Uexkülli järgi funktsiooniringide nelikjaotuse – toidu, partneri, vaenlase ja meediumiga (ehk ümbruse ainega – õhk, vesi, muld, esemed) seotud funktsiooniringid – ning neile vastavalt looma jaoks olulised objektid, käitumisrepertuaarid ning käitumist ajendavad tunnused kaardistada. Need neli funktsiooniringi hõlmavad kõige elementaarsemad tähenduskategooriad, mida jagavad erinevad loomaliigid, kuid see ei tähenda, et kõik loomad ainult neist tähendustest lähtuks. Keerukamate omailmade puhul võivad lisanduda nt mängu, uudishimu jmt seotud tähendused. 

Näiteks võime soovida analüüsida meemesilase toiduleidmist konkreetses paigas ja seda, kas see paik pakub piisavalt äratuntavaid toidutunnuseid. Vaatleme aasal, milliste omadustega õisi putukad külastavad; teeme esmalt üldistusi õite kohta enda nägemismeelt kasutades. Leiame varasematest uurimustest, et mesilased orienteeruvad valdavalt nägemis- ja lõhnameele abil, samuti saame neist teada, et mesilase nägemisspekter ning lõhnataju on inimesega võrreldes oluliselt erinevad. Kuna mesilased näevad ka ultravioletset spektriosa, mida inimsilm tabada ei suuda, oleks meil vaja lisavahendeid, et teada saada, milliste taimede õitel on ultravioletseid alasid. Varasematest uurimustest saame ka teada, et lõhna- ja visuaalsete märkide kasutus sõltub mesilase kaugusest taimeõiest. Kauguses on olulised lõhnamärgid, taimele lähenedes muutub oluliseks kontrastnägemine ja alles päris lähedal on olulised konkreetsed värvid. Pannes kokku mesilaste tajuvõime, lõhna- ja värvieelistused ning konkreetse taimekoosluse tajuliste tunnuste kirjelduse, võiksime järeldada, miks mesilased konkreetset paika eelistavad või ei eelista ning milliste tunnustega taimi võiks kooslusse lisada, et rohkem mesilasi antud paika meelitada.

(2) Sama objekt erinevate loomaliikide omailmades

Väiksema vaatlusajaga on võimalik kindlaks teha ühe objekti (nt mõne põõsa, kivi, puutüve) tähendust eri loomaliikide või isendite jaoks. Detailsem vaatlus võimaldab täpsustada ka objekti tunnuseid, mis eri liikide jaoks olulised. Sellest johtuvalt võib tuletada veel objekte, mis tõenäoliselt sama liigi jaoks võiks oluliseks osutuda, visandades seeläbi liigi võimaliku omailma. Samuti saab analüüsida, milliseid liikidevahelisi suhteid antud element soodustab – kas näiteks konkurentsi või sümbioosi –, ning kas see ajendab ka liikide omavahelist suhtlust või pigem toimib kommunikatsioonibarjäärina. Lisaks võib objektile läheneda ka võimalduste (ingl k affordances) mõiste abil, küsides, milliseid tegevusi ja millistele liikidele see objekt põhimõtteliselt võimaldab? Kõiki liike ei pruugi me ise vaatlusolukorras näha kas seetõttu, et vaatlusperiood on liialt lühike, vaatluses kasutatavad vahendid on ebapiisavad või ei elagi liik selles paigas. Viimasel juhul võiks analüüsiga edasi liikuda ning mõelda, kas liik ei ole sellesse keskkonda asunud, kuna siin puuduvad teised tähenduslikud objektid või on sellel mõned muud põhjused (nt levikubarjäär).

Teisalt võib välja valida ka mõne maastikuosa ning jälgida, millised objektid leiavad seal enim kasutust ning milliste objektidega ei suhestu pea ükski liik. Seeläbi on võimalik kindlaks teha keskkonna dominandid – need objektid, mida kasutavad mitmed erinevad liigid –, ning analüüsida, mis tunnused nende objektide juures tähelepanu pälvivad ning kuidas need liigiti erinevad. Siinjuures võib analoogina tuua arhitektuurist tuntud ‘universaalse disaini’ mõiste – see on disain, mis kõnetab võimalikult paljusid ühiskonnagruppe. Sarnaselt on keskkonna dominante säilitades võimalik soosida ka erinevate liikide kohalolu samas keskkonnas. Kui meid huvitab paljuliigiliste keskkondade säilitamine, on oluline, et seda analüüsi täiendaks iga liigi ökoväljade analüüs – st kas antud keskkond pakub vaid mõnda konkreetset ressurssi või toimib ta tervikliku elukeskkonnana, kust võib leida nii toitu kui pesitsus- ja pelgupaikasid.

(3) Üks objekt sama looma omailmas eri aegadel

Objektide tähendused on tugevas seoses organismi vajadustega ning kuivõrd viimased pidevalt muutuvad, muutuvad ka tähendused, mida organism samale objektile omistab. Kui tahta selliseid tähendusnihkeid analüüsida, tuleb esmalt otsustada, millises ajaskaalas soovime analüüsi teostada – kas arvestades organismi kogu eluiga või silmas pidades ainult teatud eluetappi. Esimesel juhul võivad tähendusmuutuse tingida organismi enda ulatuslikud morfoloogilised muutused. Nii on paljudel täismoondega putukatel taimelehed röövikuna toiduobjektiks, valmikuna aga munemisobjektiks. Teiseks sobivaks näiteks on mitmed ämblikuliigid, kelle emased paaritumise lõppedes isase ära söövad (nihe partneri funktsiooniringist toidu funktsiooniringi). Samas on leitud, et mustade leskämblike isasämblikud võivad nahka pista hoopis emase, otsustades tolle vanuse järgi, kas emasest saab toit või partner. Niisiis tuleb selles analüüsis üles leida nii organismi enda omadused kui ka objekti omadused, mis tähendusnihet põhjustavad.

(4) Kirjanduslikud omailmad

Uexkülli omailmaanalüüsi võib olla võimalik kasutada analüüsivahendina ka kirjandusteose uurimisel. Selline lähenemine keskenduks tegelaste poolt tajutavale väljale, selle tingitusele tegelaste omadustest ja paiknemisest kirjanduslikus maailmas. Samuti saab analüüsida keskseid tähendusi, mis organiseerivad iga osalise tõlgendusi ja tegutsemist ning “omailmade” erinevusest tulenevaid suhteid, mittemõistmisi ja pingeid. Kirjanduslike omailmade analüüs on mitmetasandiline: (1) kirjanduslik maailm kui tähenduslikult korrastatud tervik (vrd Uexkülli looduse sümfoonia), (2) iga osalise omailm kui seesmiselt ja välissuhetes korrastatud tervik, (3) osalise omailm suhetes tema eripäraste kehaliste omadustega (nt lapse omailm, pimeda omailm, rauga omailm).

Meetodi rakenduspiiridest

Uexkülli omailmaanalüüsile on ette heidetud staatilisust. Omailma mõiste toimib hästi organismi ja keskkonna suhete uurimiseks stabiilsetes ökoloogilistes oludes ja on keerulisem olukordades, kus keskkonna suhted on muutlikud (nt antropogeensed keskkonnad). Omailma analüüsi rakendamisel on oluline küsimus teadmiste lähtekohtadest teiste liikide omailmade kohta. Omailma analüüs eeldab häid teadmisi uuritavate liikide füsioloogiast, käitumisest ja ökoloogiast. Mitmed omailma teooria edasiarendused kohandavad meetodit loomade kommunikatsiooni ja sotsiaalsete suhete analüüsimiseks.

Loe ja kuula lisaks

Cerrone, Mirko 2021. Interspecies Relationships: A Zoosemiotic Analysis of Human-Ape Communication. University of Tartu, PhD Thesis

Kalevi Kulli Ööülikooli loeng ‘Omailmast’.

Magnus, Riin 2015.  The Semiotic Grounds of Animal Assistance: Sign Use of Guide Dogs and Their Visually Impaired Handlers. PhD Thesis. University of Tartu.

Tønnessen, Morten 2009. Umwelt transitions: Uexküll and environmental change. Biosemiotics 2: 47–64.