Taust

Ökovälja analüüsi lähtekohad on Jakob von Uexkülli omailmaõpetus, maastikuökoloogia ja informatsiooniteooria (nt Tom Stonieri 1990 kognitiivse maatriksi mõiste). Ökoväljaanalüüsi metoodi töötas välja Itaalia maastikuökoloog ja semiootik Almo Farina (2008; Farina, Belgrano 2004) ja see moodustab osa tema laiemast ökosemiootika teooriast. Ökovälja analüüsi võib näha omailmaanalüüsi ruumilise laiendusena.

Ökoväljaanalüüs on ökosemiootiline uurimismeetod, mis võimaldab süstemaatiliselt kirjeldada valitud loomaliigile tähenduslikke ruumis paiknevaid keskkonnaelemente või alasid. 

Kasutusvaldkond

Ökoväljaanalüüsi kasutades saab selgitada valitud loomaliigi keskkonnakasutust lähtuvalt antud liigi funktsionaalsetest vajadustest, keskkonnatajust ja keskkonna omadustest. Seega võimaldab ökoväljaanalüüs hinnata keskkonna funktsionaalset ja tähenduslikku sobivust antud liigile, tuues välja liigile vajalike ökoväljade esinemise ja liigendatuse antud keskkonnas. Juhul kui kasutada ökoväljaanalüüsi kahe või enama liigi keskkonnakasutuse kirjeldamisel, võimaldab meetod leida alasid, kus eri liigid kohtuvad, aga samuti nende võimalikke konfliktipaiku.   

Meetodi kirjeldus

Ökoväljaanalüüs tugineb Uexkülli omailma ja funktsioonitsükli mõistetele, mille kohaselt tajuvad ja suhestuvad loomad keskkonnaga vastavalt oma elufunktsioonidele ja käitumuslikele motivatsioonidele. Ökoväljaanalüüsi keskseks mõisteks on ökoväli, mida Almo Farina määratleb kui “füüsilist (ökoloogilist) ruumi ja sellega seotud abiootilisi ja biootilisi omadusi, mis on antud liigi poolt tajutud, siis kui tema vastav funktsionaalne tunnusjoon on aktiivne” (Farina, Belgrano 2004: 108). Ökovälja mõiste seostab elupaiga geograafilise mõõtme ja looma elufunktsioonid ning võib öelda ka, et ökoväli on “liigile tähenduslik ruumiline konfiguratsioon” (Farina 2008: 32). Seejuures on liigi elupaik kõigi tema ökoväljade summa. Farina ei paku terviklikku loendit võimalikest ökoväljadest, kuid nimetab mõnesid oma töödes: valveökoväli, toitumisökoväli, joomisökoväli, orienteerumisökoväli, pesitsuse või paljunemise ökoväli, varje- või turvaökoväli (Farina, Belgrano 2006; Farina 2008). Detailsemalt on uuritud turvalisuse ökovälja (Farina, James 2023). Analüüsi saab hõlmata ka inimese keskkonnakasutust, sel juhul on alust eristada näiteks religioosseid ökovälju, rekreatsiooniökovälju jms (Farina et al. 2005). Hilisemates töödes on Almo Farina täpsustanud ökovälja mõiste paiknemist looma vajaduste ja keskkonnaressursside suhtes järgmises järgnevuses: vajadus – funktsioon (käitumuslik rakendus) – semiootiline liides (ökoväli) – ressurss (Farina 2012: 23). See täpsustus on oluline toomaks esile, et mitte alati ei taga looma poolt tajutud ökovälja esinemine keskkonnas sellega seotud eluks vajalike ressursside olemasolu või kättesaadavust ja vastupidi, vahel võib ökoväli olla olemas, kuid sellele vastav ressurss kas puududa või olla kättesaamatu.

Ökovälja analüüs kui uurimismeetod koosneb järgmistest etappidest: (1) analüüsitavate loomaliikide määratlemine; (2) analüüsitava piirkonna määratlemine; (3) loomaliigile oluliste elufunktsioonide ja neile vastavate ökoväljade eristamine loendina; (4) ökoväljade kirjeldamine analüüsitavas piirkonnas või selle representatsioonil (skeem, kaart, GIS-rakendus); kirjeldus võib hõlmata vaatlusi või põhineda teadmistel analüüsitavate loomaliikide käitumisest, ökoloogiast ja elupaigast; (5) järelduste tegemine piirkonna sobivuse või kvaliteedi kohta antud liigile, eri liikide vaheliste ruumipõhiste suhete kohta vms.

Näide

Rakendades ökovälja analüüsi näiteks hakkide jt vareslastega seotud konflikti uurimiseks Tartu kesklinnas Küüni tänava pargis, selgub, et hakid kasutavad kõrgeid pargipuid peamiselt kogunemiseks (sotsiaalne ökoväli) enne kui lendavad toitmisaladele prahipaikades või jäätmaadel (toitumisökoväli). Hakid pesitsevad (pesitsusökoväli) enamasti varemetes, mahajäetud hoonetes, puuõõnsustes jm. Inimesed kasutavad Küüni tänava parki peamiselt kas liikumisteena (orienteerumisökoväli) või puhkealana (rekreatsiooniökoväli).

Sellest lühikirjelduses selgub, et konflikti inimeste ja hakkide vahel võib pidada sekundaarseks, kuna ei sotsiaalne funktsioon (sotsiaalne ökoväli) ega orienteerumisfunktsioon (orienteerumisökoväli) ole elufunktsioonide mõttes osapoolte jaoks esmatähtsad. Samuti mõjutavad konflikti sotsialiseerumisega seotud tegevused hakkidel, nagu suurtes parvedes lendamine ja hõikumine, mis võivad mõjuda inimestele pelutavalt. Tulenevalt ökoväljade tüübist on kokkupuude ja konflikt inimeste ja hakkide vahel ka ajaliselt piiratud, olles sõltuv kummagi osapoole tegevuste ajalistest rütmidest.

Ökovälja analüüsi saab kasutada ka teist tüüpi objektide uurimiseks, näiteks küsides, kuidas erinevad inimgrupid tähenduslikult ja funktsionaalselt keskkonnaga suhestuvad. Näiteks jalakäijate tänav Tartu vanalinnas (Rüütli tänav) võib ühtaegu täita liikumisfunktsiooni (orienteerumisökoväli) vanalinna läbivatele inimestele, aga olla välikohvikute asupaigana ka toitumis- ja sotsiaalne ökoväli. Turistidele on tänav rekreatsiooniline ökoväli, kohalikele elanikele aga puhkeökoväli. Inimrühmade eelistused ja vajadused võivad olla erinevad ja paiguti konfliktsed. Näiteks tänava ääres korjanduskarbi taga pilli mängivad muusikud võivad olla turistidele atraktiivsed ja tähenduslikud, kohalikele elanikele aga pigem tüütuks taustamüraks.

Meetodi rakenduspiiridest

Ökovälja meetodi kasutamise puhul vajab tähelepanu ökoväljade kategoriseerimine ja piiritlemine. Meetod ei määratle üheselt ökoväljade täielikku loendit (puhkeökoväli, toitumisökoväli jne), analüüsi läbiviijal on vabadus seda täiendada ja täpsustada. Samuti võivad ökoväljad olla analüüsis määratletud erineva mahuga (üks puu, puudesalu, mets). Ökoväljade kategoriseerimisel ja piiritlemisel tuleb olla süsteemne. 

Loe lisaks

Farina, Almo; Pieretti, Nadia 2014. From umwelt to soundtope: An epistemological essay on cognitive ecology. Biosemiotics 7: 1–10.

Farina, Almo; James, Philip 2023. The landscape of fear as a safety eco-field: experimental evidence. Biosemiotics 2023.

Maran, Timo 2020. Ecological repertoire analysis: a method of interaction-based semiotic study for multispecies environments. Biosemiotics 13, 63–75.