Taust

Barthes’i müüdianalüüsi taustaks on Ferdinand de Saussure’i strukturalistlik keeleteooria, Claude Lévi-Straussi strukturalistlik antropoloogia ja marksistlik ideoloogiakriitika. Esimeselt laenab ta üldise märgi kontseptsiooni, mis tugineb tähistaja-tähistatava suhtel, kuid näitab, kuidas reaalses kommunikatsioonisituatsioonis tähistajad oma denotatiivsest ehk esmasest tähendusest tühjenevad ning hakkavad presenteerima müüdilist sisu (vt Joonis).

Teisalt ei pea Barthes müüdi all silmas traditsioonilist müüti, mis seostub mõistetega mütoloogia, arhailine mõtlemine jne. Erinevalt Lévi-Straussist kasutab Barthes müüdi mõistet viitamaks peaasjalikult tänapäeva kapitalistlikus maailmas valitsevate tootmis-, majandus- ja võimusuhete loogika kirjeldamiseks. See toob meid Marxi töödest lähtuva  ideoloogia kriitika juurde. Müüt naturaliseerib arusaamu või uskumusi, mistõttu sarnaneb müüdiline tähistamine ideoloogilise tähistamisega, kuna viimast iseloomustab Barthes’i sõnul suundumus näidata ajaloolise juhuse poolt määratud situatsiooni kui ainuvõimalikku ja ainuõiget. Täpselt nii nagu Marxi puhul toimis ideoloogia ennekõike valitseva klassi ülemvõimu teenistuses. Müüdilise (ideoloogilise) tähistamise ajaloolise sattumuslikkuse varjamise üks tagajärg on immuunsus kriitilise vaatepunkti suhtes, sest müütilis-ideoloogilist sisusid näidatakse mingi müüdi/ideoloogia seisukohast kui paratamatuid, n-ö looduslikke, mitte aga inimkollektiivi interaktsiooni tagajärgedena. Viimased on alati kokkuleppelist laadi. Uurija seisukohalt, kes lähtub eeldusest, et müüdi naturaliseeriv iseloom on võimusuhete varjamise funktsiooniks, st müüdi loomulikustamine teenib alati kellegi huvisid, millega teiste allutatud huvisid tagaplaanile surutakse, on oluline tähele panna, et niisugune müüdiline tähistamine võib ilmneda erinevates diskursustes ja erinevates modaalsustes (verbaalne, pildiline). Tõsi, mõnedes on see rohkem esil (propagandas), mõnedes vähem.

Kasutusvaldkond

Nagu öeldud, saab Barthes’i müüdikäsitlust rakendada erinevatele märgisüsteemidele, olgu verbaalsetele või pildilistele. Erinevalt kitsalt poliitikaanalüüsidest võib müüdi ehk ideoloogia varjav funktsioon ilmneda kõikjal ühiskonna valdkondades, alates tarbekaupade turustamisest läbi reklaamide kuni popkultuuri nähtusteni. Oluline on, et Barthes’i järgi on müüt sekundaarne semiootiline süsteem, mis tugineb eelnevalt olemasolevale süsteemile – näiteks tavakeelele või visuaalsele kujutamisele. Pole kahtlust, et suur osa meile tähenduslikust maailmast on märgiliselt vahendatud. Müüdiline tähistamine lihtsalt kombineerib erinevaid esmase keele märke ja püüab neid näidata ühtse tervikliku märgina. Analüüsitasandil eeldab see kahe teguri – tähistaja ja tähistatava – korreleerumist mütoloogilise märgina. Kui meil on võimalik need kaks tasandit analüüsis eristada, siis saame erinevate ühiskonna elu fenomenide peal näidata, kuidas müüdiline tähendus tõuseb primaarseks tähistamisprotsessis tervikuna, varjates niimoodi asjade/nähtuste algupäraseid seoseid.

Analüüsi kategooriad

Järgnevalt mõned mõisted, mis seda loogikat selgitavad (näide on võetud Barthes’i “Tänapäeva müüdist” ja kujutab Prantsuse sõdurivormis mustanahalist meest andmas au Prantsuse lipule – vt joonis).

Analüüsis tuleb eristada pildil kujutatud üksikmärgid ja nende tavakeelne tähendus.

Keel. Saussure’i järgi moodustab loomulikus keeles märgi neeger tähistaja ‘mustanahaline’ ja kontsept, tähendus, mis sellega seotakse (must nahavärv, pärit Aafrikast, eripärane kultuur jne).

Sini-valge-punane trikoloor tähistab kontsepti “Prantsusmaa rahvuslipp, mis märgib riiklikku võimu”. 

Sõduri vormiriietus tähistab mingisse riiklikusse ja legitiimsesse sõjaväelisse institutsiooni kuulumist.

Kellegi (antud juhul mustanahalise) kujutamine sõjaväelist rituaali täitvana tähistab selle inimese suhtumist nendesse riiklikesse institutsioonidesse. Käesoleval juhul kujutatakse inimest au andmas ehk inimene suhtub auantavasse (Prantsusmaa lipp) legitiimselt, austusega.

Suhe on siin kõikidel juhtudel kahepoolne ja moodustunud märk – nii “mustnahaline” “auandmine”, “sõdurivorm” kui “sinivalgepunane trikoloor” – lihtsalt koondab need kaks entiteeti kokku, kuid ei ole ise märgi uus komponent. 

Barthes nimetab “märgi” ümber “mõtteks” (sens), püüdes sellega osutada mõiste terviklikumale tähendusele. 

Müüt. Barthes’i müüdianalüüsi pildil on kaks märki esindatud üheaegselt: mustanahaline sõdur andmas au Prantsusmaa trikoloorile. Pilti tuleb nüüd võtta terviklikku tähendust kandva üksikmärgina, mis koondab kõik need märgid. 

Mõte ‘mustanahaline’ tähistab ühes mõttes ikka tavakeele tähendust mustanahaline (must nahavärv, pärit Aafrikast), kuid müüdis on ta samal ajal ka tühjenenud, sest ei arvestata (või varjatakse) mingeid momente ‘mustanahalise’ eelnevast tähendusest, kui ta kuulus üksnes tavakeele maailma, sest teised märgid, millega seotuna teda esitatakse (teda kujutatakse sõdurivormis, mis on kõikidel Prantsuse sõjaväe sõduritel ühine, st ta kuulub Prantsuse legitiimsesse riiklikku institutsiooni – armeesse) tühistavad tema Aafrika kultuuri eripära ja mustanahalise kultuurilise identiteedi. 

Nüüd näemegi, kuidas müüdilisel tasandil esineb keeletasandi tervikmärk ehk “mõte” üksnes tähistajana, mis on oma esialgsest tavakeele sisust tühjenenud. Barthes nimetab selle müüditasandil ümber vormiks. Ta on muutunud müüdi üheks tähistajaks.

Kuidas saab märk müüditasandil tähenduse, täitub sisuga, tähistatavaga?

See lisandub müüdilise metasüsteemi poolt, mis kombineerib kõiki teisi pildil kujutatud märke –  Prantsusmaa lipp, kui riikluse sümbol, sõdurivorm, auandmine. Barthes nimetab seda terviktähendust ‘mõisteks’.

  

Vorm ja mõiste. Kui müüdiline metakeel (teised pildil kujutatud märgid) õõnestavad ‘mustanahalise’ tavakeeles antud tähendust – “mõtet” sedavõrd, et ta muutub üha tühjemaks oma esialgsest sisust, siis muutub ta lihtsalt “vormiks”, mis on kui anum võtmaks vastu müüdi enda poolt pakutavat sisu. Nagu selleski näites – on unustatud, et enne kui mustanahaline jõudis auandmiseni ja truuduse vandumiseni, pidi ta Prantsuse koloniaalvõimu jõhkrat survet taluma, oma kultuurilise identiteedi kaotama jne. Alles nüüd kui ta on tühjenenud oma eelnevast sisust saab ta esineda Prantsusmaa koloniaalpoliitika ja imperalismi õigustamise tähistajana. “Mõiste” on alati oluliselt laiema sisuga ja see materialiseerub üksnes konkreetse tähistaja (antud juhul auandva mustanahalise) vahendusel. Mustanahalise asemel oleks võinud vabalt olla ka haiglas lamav ja Auleegioni ordenit (Prantsusmaa kõrgeim teenetemärk) vastuvõttev alžeerlane. 

Tuleb tähele panna, et ta peab siiski jääma n-ö vormiliselt mustanahaliseks, sest ainult rõhutu (mustanahaline) saab legitimeerida ja õigustada rõhuja (Prantsusmaa koloniaalpoliitika) tegevust. Nt kui kaks valgenahalist sõdurivormis prantslast räägiks, kuidas nad viivad Aafrikasse kultuuri ja saavad seda teha ainult koloniaalpoliitika käigus, siis tunduks selline jutt jõhkra küünilisusena. Aga kui koloniseeritu ise tunnustab Prantsusmaa võimukohalolu, siis on asi teine… 

Barthes toob sisse ka tõlgendaja positsiooni, mis seotud konkreetsele müüdilisele märgile tähenduse andmisega. 

Tähendus on otseselt seotud vaatepunktiga, millest lähtuvalt me müüti käsitleme. 

(1) Müüdi konstrueerija võtab tavakeelde kuuluva märgi “mustanahaline” ja tühjendab ta vormi tasemele, st jätab alles nahavärvi ja paneb ta au andma Prantsusmaa lipule, st täidab ta müüdilise “mõistega”: Prantsusmaa riiklus. Pilt on puhas konstrueerimise tulemus, mis sümboliseerib mingit teatud väärtust ja kannab ilmselgelt ühe ühiskonnagrupi huve. Jääb alles suhtumine märgi (pildi) kokkuleppelisse loomusesse. 

(2) Müüdi dešifreerija aga püüab just “mustanahalise” esialgset tähendust rõhutades näidata, et see, mida nüüd sellega tähistatakse, on vägivaldse konstrueerimise tulemus. Koloniseerimise käigus on “mustanahaline” kaotamas oma identiteeti. On teada, et eelimise sajandi viiekümnendatel olid Marokos ja Alžeerias käimas pidevad ülestõusud jne ning selliste piltidega taheti rahvast üksnes rahustada ja veenda võimude poliitika legitiimsuses. 

(3) Müüdis elava indiviidi jaoks saabki mustanahaline eksisteerida üksnes Prantsusmaa riikluse pooldajana, ta ei võta seda mingi juhusliku poliitika tulemusena ega kellegi erahuvide poliitilise väljendusena. See on tema silmis n-ö asjade ainuvõimlalik seis. Seega põlistavad need kaks osist – mustanahaline ja Prantsusmaa riiklus – üksteist. Neegrit saab näha ainult müüdi valguses ja müüt ise eksisteerib neegri toel. Müüt varastab keele, täidab selle oma sisuga ja paiskab ta tagasi ringlusse kui ainuvõimaliku. Siin tuleb välja ka erinevus müüdi ja tavakeele vahel, Saussure rõhutas viimase kokkuleppelist iseloomu: keeles ei determineeri märgi omadusi miski peale puhta kokkuleppe ehk meie kontekstis tähistatakse tähistajaga “mustanahaline” üksnes selle sõna konventsionaalseid tähendusi. Müüt aga ütleb, et ainuvõimalik on just tema pakutud seos ja ei miski muu. Ta tühistab ajaloo, kuigi kasutab selleks ajaloolist materjali. 

Kuigi kõigi kolme vaatepunkti puhul tähistas “trikoloorile auandev mustanahaline” Prantsusmaa koloniaalpoliitika õiglust ja imperalismi, on selle tähendus (ehk seose laad “mõtte” ja “mõiste” vahel) siiski erinev. Üks näeb selles oma soovunelmate (väärtuste) esitamist, teine puhast pettust, kolmas aga on nagu Loll-Ivan (populaarne tegelane vene muinasjuttudest) ja ei päri miskit, vaid peab sellist asjade seisu ainuvõimalikuks ja seega edasikaebamisele mittekuuluvaks.Barthes’i müüdianalüüsi on edukalt rakendatud mitmesuguste kultuurinähtuste analüüsis, isäranis populaarsesks on see osutunud reklaamide lahtimõtestamisel, nt artiklis “Osta nii, et mets mühiseks” (Meisterson, Tralla 2006). Kui analüütilise mütoloogi jaoks on oluline müüti dešifreerida (keskenduda müüdi tähistajale ning eristada selle piires algse semioloogilise süsteemi märki ja müüdi tähistavat osist), siis semiootik peaks lisama müüdi toime selgituse nii müüdi konstrueerija kui lihtsameelse lugeja perspektiivist. 

Meetodi rakenduspiiridest

Peamine kriitika Barthes’i müüdikäsitlusele kattub strukturalismile üldisemalt tehtud etteheidetega, mis seab küsitavaks suletud süsteemi (müüdi) ülesehitamise loogilist võimalikkust. Tõsi, oma hilisemates töödes on ka Barthes algseid seisukohti ümber mõtestanud. Kui oma varastes semioloogilistes töödes uskus Barthes denotatiivsete ja konnotatiivsete tähenduste ranget eristumist, siis hiljem mõistis ta, et mingit ranget eristumist nende kahe vahel pole võimalik kehtestada. See viis pluraalse teksti mõisteni, mille tähistajaid ei saa konkreetsete tähistatavatega püsivalt siduda (1974). Jacques Derrida (1976)  dekonstruktsionistlik kriitika aga püüab osutada kõikides struktuursetes korrastustes leiduvatele  otsustamatuse elementidele, mis viib lõppkokkuvõttes tõdemuseni, et mitte ükski tähistamisstruktuur ei saa endast lähtuvalt leida omaenese sulgumise printsiipi. Viimane nõuab seetõttu teatavat jõudu, mis peab toimima väljaspool struktuuri (vt Laclau 2015: 385-394).

Loe lisaks

Tudengite tehtud analüüsid Silvi Salupere veebilehel.