Taust

Võrreldes mõnede muude teadusvaldkondadega on olukord kommunikatsiooni analüüsil semiootikas keerulisem. Nimelt on suhtluse esmaseks määratlemiseks vaja otsustada, kas see on pigem: (a) informatsioonivahetus; (b) energiavahetus; (c) semiootiline protsess; (d) füüsikalis-keemiline-mehaaniline protsess. Kommunikatsioon ei piirdu sageli mitte üksnes teadete edastamise-vastuvõtmisega, vaid on samaaegne tähendusloomega – peame tähelepanu pöörama ühtaegu nii kommunikatsioonile kui ka semioosile. Semiootika uurib tähenduslikkuse tekitamist ja puudutab seepärast kõiki inimtegevuse valdkondi, samuti inimest kui bioloogilist organismi või füüsilist keha. Seepärast on võimalikke kommunikatsioonianalüüse mitmesuguseid ning nende hulgast rakendatava valimine sõltub uurimisküsimusest.   

C. Shannoni kommunikatsiooniskeemile pakkus R. Jakobson (1956) välja versiooni, mis oli palju rohkem seotud niinimetatud inimteguriga. Shannoni (1948) mudelil, mille lähtepunktid ja järeldused keskendusid tehnilisematele asjaoludele, on järgmised komponendid: infoallikas, teade, transmitter/edastaja, signaal, vastuvõetud signaal, saaja, lõpp-punkt. Jadasse lisandub üks olulisemaid tegureid, mis on nii mõnigi kord Shannoni kohta käivatest käsitlustest ja tema skeemi kasutustest kõrvale jäetud või ära unustatud, aga mis oli tema skeemis sõna otseses mõttes kesksel kohal: müra.

Võrreldes Shannoni käsitlusega on Jakobsoni mudeli peamine lisandväärtus struktuuriosiste kõrval kommunikatsiooni funktsioonide väljatoomine. Struktuuride ja funktsioonide vaatlemine üheskoos viitab sellelegi, et väljatoodud analüüsi sihtmärgid ei ole praktiliselt lahutatavad. See haakub semiootiliste põhi-ideedega, näiteks sellega, et sisu või tähenduse uurimine peab käima käsikäes mõjuanalüüsiga (iseasi on muidugi, kust seda mõju tuleks otsida). Selles mõttes on ka tema metatasandi analüüsisuunad ideaaltüübilised, ja tegelik kommunikatsioonianalüüs peab olema transdistsiplinaarne.

Kasutusvaldkond

Jakobsoni kommunikatsiooni funktsioone tuleb ilmselt mõista ideaaltüübilistena. See tähendab, et enamasti sisaldub kommunikatsiooniaktis rohkem kui üks funktsioon, ja teade on lihtsalt allutatud mingile korrastavale dominantfunktsioonile. Kuidas kommunikatsiooniakte ja teateid funktsioonide kaupa lahterdada või eristada, sõltub osalejate semiootilisest ja kultuurilisest teadmuspagasist ja intentsioonist, nagu ka kommunikatsiooni konteksti mitmesugustest mõõdetest. Need mõõtmed võivad puudutada näiteks füüsikalist keskkonda, võimusuhteid, sotsiaalset kuuluvust, žanri ja muud. Analüüsi esimesel etapil on esmatähtis uurimisküsimuse täpne piiritlemine ning materjali eripära arvestamine.

Jakobsoni kommunikatsioonimudeli määratlus

Esimest korda tutvustas Jakobson oma verbaalse kommunikatsiooni skeemi 1956. a artiklis “Metakeel kui lingvistiline probleem”, ehkki enim tuntust on see kogunud artikli “Lingvistika ja poeetika” (Jakobson 1981[1960], eesti keeles Jakobson 2012) järgi. Kommunikatsiooniskeemis toob ta välja järgnevad kuus funktsiooni (vt ka joonis).

1. Emotiivne ehk “väljenduslik” (emotive) funktsioon keskendub  saatjale, väljendades kõneleja suhtumist sellesse, millest sõnum räägib. Eesmärgiks on emotsionaalse fooni loomine sõnumile.

2. Konatiivne (conative) funktsioon on orienteeritud vastuvõtjale ja sõnumi eesmärk on vastuvõtja soovitud suunas tegutsema panna. Puhtaima väljenduse leiab käskivas teguviisis.

3. Faatilise (phatic) funktsiooni puhul on sõnumi fookuses saajaga kontakti loomine, pikendamine või katkestamine, samuti kontrollimine, kas kommunikatsioonikanal töötab või mitte. Faatiline funktsioon võib avalduda näiteks ritualiseeritud vormelite vahetamises või isegi tervete dialoogidena, mille peamiseks eesmärgiks ongi lihtsalt kommunikatsiooni alalhoidmine. Retoorikas on see seotud väljenditega, kelle poole pöördutakse, nt rahvas, eestimaalased jne, et luua ühisosa sellega, kellele sõnum on suunatud.

4. Metakeelelise ehk seletava (metalingual) funktsiooni esiplaanil olles on kõne fookuses kood. Kuna sõnad on enamasti mitmetähenduslikud, siis just kood annab sõnumile tähendusliku ühtsuse.  

5. Viiteline ehk referentsiaalne funktsioon väljendab sõnumi suunatust kontekstile. Toimimiseks vajab sõnum viidatavat konteksti, mida vastuvõtja mõistab ning mis on kas verbaalne või verbaliseeritav.  See on n-ö asi, millest räägitakse. 

6. Poeetiline (poetic) funktsioon avaldub siis, kui sõnumi põhifookus on suunatud sõnumile endale. Retoorikas iseloomustab seda kõnekujundite, troopide, metafooride jm vohamine. 

 

Kuigi saab eristada sõnumi kuut põhiaspekti, kohtab harva lausungeid, mis täidaksid ainult ühte funktsiooni: enamasti kannavad lausungid mitut funktsiooni, kuid need on omavahel hierarhilistes suhetes. Sõnumi struktuur ja ühtlasi see, mida sõnumiga saavutada soovitakse, sõltub esmajoones domineerivast funktsioonist. 

Näide

Alljärgneva lühianalüüsi eesmärk ongi näidata, milline kommunikatiivne funktsioon sõnumis domineeris, kuidas (nt milliste sündmuste ja tegelastega seoses) loodi ühisosa auditooriumiga ja mis on selle teksti peamine eesmärk. 

Käesolev näitematerjal on võetud ajalehe Postimees juhtkirjast (12.31.2007) “Ja aasta sai sõnaks…”. 

“Pronksöö” – nii lakoonilist pealkirja kandis Postimehe juhtkiri 28. aprillil, päev pärast paari tuhande peamiselt vene keelt kõneleva päti märatsemist Tallinna kesklinnas.

         Nüüd on see sõna juba ammu kinnistunud rahva keelepruuki, tähistamaks katsumust, millega Eesti pole silmitsi seisnud juba üle tosina aasta, Estonia laevahukust (1994) ja augustiputšist (1991) saadik.

         Seni tänavarahutusi ainult välismaiste telejaamade vahendusel jälgima harjunud inimestele oli karistamatult vandaalitseva kurjategijate jõugu nägemine oma riigi pealinnas muidugi täielik šokk. Et Vene riigiduuma ja mõni kohalik sotsioloog nõudis samal ajal Tõnismäelt pronkssõduri kõrvaldanud valitsuse tagasiastumist, tõi see sündmus paljudele meelde 1940. aasta juunipöörde. Või vähemalt Interrinde rünnaku Toompea lossile 1991. aasta kevadel.

         Pronksöö pani rahva koonduma ja puhastas õhku. Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud tõsiasja, et «nad» on jätkuvalt olemas. Eesti riiki ja rahvast vihates elavad nad siinsamas, meie kõrval.

         Me saime ka teada, et tuleme oma sisekriisidega ise toime ja välisohu korral on meil kindlaid toetajaid ja liitlasi. Aga kuidas saaksime eneseväärikust minetamata parandada suhteid oma suurima naabriga, seda ei tea keegi siiani.

Analüüsi alustame teksti lähilugemisest. See võimaldab välja tuua teksti peamised ülesehituslikud printsiibid. Selles tekstis on kaks peamist keset: meie–nemad vastandus ja sündmus (2007. a aprillirahutused), mille raamistikus seda vastandust kujutatakse. Esimesele viitab sõnakasutus “meie”, rahvas, Eesti riik, teisele “nad”. Sündmusest räägib lisaks artikli pealkiri, aga kaudselt ka teised ajaloosündmused, mida seostatakse tekstis 2007. aasta aprillisündmustega. Järgnevalt analüüsime neid osiseid Jakobsoni kuue kommunikatsioonifunktsiooni kaudu.

 Meie-nemad kujutamine

Alustame oma analüüsi kolmest emotiivse funktsiooni näitest, mille kaudu soovitakse juhtkirjas luua emotsionaalset fooni seal kujutatud “teisele”. Kellegi “päti” või “vandaalitsevate kurjategijate jõugu” tegevuse iseloomustamise “märatsemisena”  puhul on tegemist “teisele” negatiivse emotsionaalse hinnangu andmisega. 

Sarnaselt emotiivse funktsiooni dominandiga on üles ehitatud sõnumi adressaat, kelle poole pöördutakse. Retoorika termineid kasutades on tegemist loci commune ehk auditooriumi ühisosa loomisega. Nimetame neid sõnumeid emotiiv-faatiliseks, kuna nad sisaldavad selgesti ka emotsionaalset hinnangut. Sellistes sõnumites pöördutakse kultuurimälu seisukohalt oluliste sündmuste poole, nagu “Estonia laevahukk” , “augustiputš”, “juunipööre”, “Interrinde pealetung Toompea lossile”. Need kannavad eestlaste, selle teksti adressaatide, jaoks suurt emotsionaalset pagasit (emotiivne funktsioon) ja samas loovad faatilist ühisosa (need on olulised just eestlaste kultuurimälu seisukohalt).  

Lisaks osutatud negatiivsetele ajaloolistele loci commune’dele on veel mitmeid lauseosi, mis täiendavad kogu teksti emotiiv-faatilist funktsiooni. a) Pronksöö oli “loomulikult täielik šokk”; b) “Pronksiöö pani rahva koonduma” ja  c) “puhastas õhku” on samuti konstruktsioonid, mille abil luuakse ühtset adressaati, rahvast. Sama funktsiooni kannab d) “tuleme oma sisekriisidega ise toime ja välisohu korral on meil kindlaid toetajaid ja liitlasi”; e) “Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud tõsiasja, et “nad” on jätkuvalt olemas”, “Eesti riiki ja rahvast vihates elavad nad siinsamas, meie kõrval”. Näeme, et sõnumis joonistub välja keskne telg: meie–nemad, kus viimaseid kujutatakse selgelt negatiivses võtmes.

Sündmuse kujutamine

Lisaks emotiivse ja emotiiv-faatilise rõhuga lausekonstruktsioonidele on meil lausekonstruktsioonid, mida võiks nimetada emotiiv-referentsiaalseks, st kus viited ajale, ruumile ja faktidele ehk 2007. aasta aprillisündmustele on sõnumites esitatud koos emotsionaalse dominandiga: “päev pärast märatsemist”; sõna “Pronksiöö” tähistab “katsumust, millega Eesti pole silmitsi seisnud juba üle tosina aasta”. Nagu ka “Vene Duuma ja mõned kohalikud sotsioloogid nõudsid valitsuse tagasiastumist”, “päev pärast paari tuhande peamiselt vene keelt kõneleva päti märatsemist Tallinna kesklinnas”, “valitsus eemaldas pronkssõduri Tõnismäelt”, “oma riigi pealinnas”. Need viitelised sündmusest rääkivad sõnad olid esitatud kontekstis, kus domineeris emotiivse dominandiga ülesehitatud “meie–nemad” vastandus: aprillisündmustest räägiti koos traagiliste ajaloo sündmustega nagu Estonia laevahukk, augustiputš 1991, 1940. aasta juuni riigipööre, Interrinde pealetung Toompea lossile 1991. aasta kevadel. Sellisel viisil antakse 2007. aasta aprillirahutustele emotsionaalselt negatiivne taust.

            Analüüsitava tekstilõigu poeetilist funktsiooni kannab viis, kuidas on sõnumi erinevad osised ühendatud. Peamiseks poeetilist funktsiooni kandvaks võtteks on metonüümilise järgnevuse loomine eelpool osutatud sündmuste vahel, mis ühendab Pronksiöö juunipöörde läbiviijatega, Duumaga ja mõne kohaliku sotsioloogiga: “see sündmus tõi paljudele meelde mälestuse 1940. aasta juunipöördest. Või vähemalt Interfronti pealetungi Toompea lossile 1991. aasta kevadel”. Näeme, et tekstis luuakse järjepidevus 2007. aasta “nende” ja 1940. aastal Eesti Vabariigi kukutanud “nende” vahel. Siin toimib analoogiaprintsiip, mis kustutab konkreetse sündmuse ainulaadsed põhjused ning toimub 1940. juunipöörde, Interrinde pealetungi väärtuste metafoorne ülekanne Pronksiöö sündmusele. Need moodustavad ühise sündmuste jada.

         Sõnumi metakeeleline funktsioon ilmneb sõnakasutusest, millega tekstis üht osapoolt kirjeldatakse. Ühelt poolt on tegemist Venemaa õhutatud mässuga: “välisoht”, “Riigiduuma”, “kuidas saaksime eneseväärikust minetamata parandada suhteid oma suurima naabriga” näitavad selgelt, et sündmust kodeeritakse välise sekkumisena. Teisalt on “nende” kirjeldamises selgelt läbiv ka kriminaal-juriidiline kood: kui “pätt” on pigem emotsionaalset suhet loov, siis “karistamatult vandaalitseva kurjategijate jõugu” laseb “neid” tõlgendada üksnes kriminaalidena, mitte aga näiteks meeleavaldajatena, kes olid häiritud “nende” ühismälu traumeerivast sündmusest (II Maailmasõja mälestusmärgi teisaldamine).

Analüüsi kokkuvõte 

Analüüsitud lõik esitab viisi, kuidas mingist sündmusest räägitakse ehk siis see demonstreerib diskursuse võimu. Ilmses ülekaalus on  siin meie–nemad kujutamine. Kuna see opositsioon seostub identiteediloomega, siis on mõistetav, et tekstis valdab emotiiv-faatiline keelefunktsioon. Aprillisündmustest räägitakse kontekstis, kus domineerib emotsionaalne negatiivne foon, mille loomiseks kasutatakse analoogiaid ajaloosündmustega. Teksti eesmärgiks on pigem meie-nemad vastanduse reljeefsem kujutamine, kui sündmuse enda ainulaadsuse mõistmine.

Meetodi rakenduspiiridest

Jakobsoni mudelile on ette heidetud selle staatilisust. Selle all peetakse silmas, et Jakobsoni mudel ei võta arvesse, kuidas reaalne kommunikatsiooniakt tema mudelisse kuuluvaid osiseid muudab. Näiteks kuidas muutub reaalse suhtluse käigus teade, kuidas sõnumi moodustamine muudab saatjat jne.

Jakobsoni funktsioonid on välja töötatud peamiselt keelesüsteemi silmas pidades. Seetõttu on seatud kahtluse alla, kas teiste, nt pildilise märgisüsteemi analüüsis on see rakendatav.  Tõsi, seda etteheidet ennast saab kritiseerida, kui peame silmas, et pilt toimib kommunikatsioonisüsteemina. Analüüsitavad ühikud ei pruugi siin olla sama kergesti määratletavad kui tavakeele puhul, kus selle väljendusrikkus ning keeleteaduses väljakujunenud traditsioonid võimaldavad seda teha. Siiski saame vastavalt uurimisküsimusele neid kuut funktsiooni ka pildilises diskursuses eristada ning analüüsi läbi viia.

Loe lisaks

Ventsel, Andreas; Selg, Peeter 2022. Poliitikasemiootika kultuurisemiootiline alus: teooriast praktikani. Acta Semiotica Estica 19: 47−78.

Selg, Peeter; Ventsel, Andreas 2020. Introducing Relational Political Analysis: Political Semiotics as a Theory and Method. Palgrave Macmillan.