Taust

Diskursuseanalüüsi ajalugu ulatub tagasi 1960. aastate algusesse. Olulisemate tollal humanitaarias valitsenud suundade hulgast tuleks diskursuseanalüüsi mõjutajatena mainida lingvistilist, marksistlikku/ajaloolise materialismi ideoloogiakriitikat ja psühhoanalüütilist traditsiooni. Ennekõike Benveniste’i, Barthes’i ja Genette’i töödest ajendatuna problematiseeriti teksti, interteksti ja autori kui lausungi subjekti traditsiooniline vahekord. 

Diskursus kui tsitaatide kogum, võõra kõne kordus ning selle uus tähendus uues situatsioonis, nii eksplitsiitsed kui implitsiitsed argumenteerimisstrateegiad, subjekti staatus lausungi lausujana jne on vaid mõned teemad, mis seadsid kahtluse alla traditsioonilise lingvistikast pärit meetodi kasutamise kõnetegevuse analüüsis.

Ideoloogiakriitikas lähtuti eeldusest, mille juured viivad tagasi Marxi ja Engelsi tööni “Saksa ideoloogia”, et ideoloogia asub sügavalt mitteteadvustatud tasandil, isegi kui eeldada (nagu seda tehti eelmarksistlikus “filosoofias”), et ta esineb eksplitsiitses vormis. Lühidalt öeldes vormib ideoloogia meid subjektideks ja teeb seda mitte niivõrd keeldudes ja käskudes väljendatud viisil, vaid kujundades varjatult meie eelistusi, nii esteetilisi, kultuurilisi kui ka poliitilisi.

Siin ei ole raske näha kokkupuutepunkte diskursuseanalüüsi mõjutanud kolmanda suurema vooluga – psühhoanalüüsiga. Et avastada tekstis teine tekst – ideoloogia või diskursus ehk siis see tegelik otsitu –, tuleb asetada ennast psühhoanalüütiku rolli ja otsida teadvustatus mitteteadvustatud algpõhjusi. Käigu jutt mitteteadvustatud iha tungidest või mingi grupi huvidest, mõlemal juhul on analüütiku peamiseks uurimisobjektiks illusiooni formeerumise protsess.

Alates kuuekümnendatest ei ole muutunud mitte ainult koolkondade nimed, vaid – vastavalt püstitatud uurimisprobleemidele ja hüpoteesidele – olulisel määral ka diskursuse mõiste sisu ja ulatus. Alates Foucault’ ja Derrida filosoofilisema suunitlusega teedrajavatest teostest on diskursuse mõistet täiendatud lähenemisviiside kogumiga, mis on orienteeritud selle mõiste rakendamisele konkreetse empiirilise materjali uurimisel.

Üheks mõjukamaks selle traditsiooni esindajaks on täna lähenemine, mida nimetatakse “kriitiliseks diskursuse analüüsiks” (CDA), mille teoreetilised juured tulenevad Halliday, Bahtini jt keeleteadusest pärit töödest. Kõik selle lähenemisviisi erinevad voolud näevad diskursust peamiselt kommunikatiivse sündmusena, mille moodustavad selle osalejad (kõnelejad/kirjutajad) teatud ajahetkel kindlas ruumis ja oludes ning konkreetsed konteksti tunnused (vt Wodak ja Meyer 2001).

CDA lähenemisviisi raames võib eristada ka nn kognitiivset diskursuse analüüsi ja sotsio-semiootilist diskursuse analüüsi. Esimest seostatakse peamiselt Teun van Dijki koolkonnaga, mis rakendab diskursuse mõistet kitsamas tähenduses, viidates suhtluse suulistele või verbaalsetele tulemustele. Kognitiivse diskursuse analüüsi kohaselt moodustavad diskursuse eelnimetatud keelelised tulemused ja nende mõistmiseks vajalikud kognitiivsed struktuurid (Dijk 1998).

Sotsio-semiootilise diskursuseanalüüsi järgi hõlmab diskursus ka teisi semiootilisi süsteeme (lisaks keelelistele). Selle lähenemisviisi silmapaistvaima esindaja Theo van Leeuweni (2008: 6) järgi on diskursused “spetsiifilised viisid sotsiaalsete praktikate mõistmiseks”, mida “saab kasutada ressurssidena sotsiaalsete praktikate esindamiseks.” Peale selle esindavad diskursused alati tegevust, sest tegevus on teadmise alus ja sotsiaalsed praktikad on omakorda diskursuste alused (van Leeuwen 2008).

Mõiste määratlus 

Kuigi mõistet ‘diskursus’ kasutatakse erinevate diskursuseanalüüsi koolkondade puhul pisut erinevalt, võime üldistavalt diskursust määratleda  tekstikogumina (nii suulise kui kirjaliku) koos selle tausta ja tähenduste kujundamist määravate tingimustega. 

Kasutusvaldkond

Diskursuseanalüüsi eesmärgiks on eelkõige tekstis otseselt väljaütlemata eelduste, oletuste, piirangute, taotluste, eesmärkide, eelistuste ja hinnangute kindlakstegemine. Diskursuseanalüüs ei ole “valmis” meetod, mida saab uurimusest uurimusse kopeerida. Tegemist on kontekstitundliku meetodiga, kus rakendatavad analüüsikategooriad luuakse vastavalt uurimismaterjali ja -küsimuste eripärale. Järgnevalt tutvustame kahte diskursuseanalüüsi meetodit, millest esimene lähtub van Leeuweni sotsio-semiootilisest käsitlusest ning Kopenhaageni koolkonna julgeoleku-uuringute kombineeritud lähenemisest, teine aga prantsuse lingvisti Émile Benveniste’i asesõnade käsitlusest.

Näide: Ohudiskursuste samm-sammuline analüüs

Probleemi sõnastus. Arvestades e-sõjapidamise suure osatähtsusega tänapäevastes konfliktides, on mõistetav, et vastast saab üha rohkem destabiliseerida e-ohtude tõsidusest ja võimalikust suurest mõjust rääkimisega.  

Ohu defineerimisel lähtume Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise (ingl securitization) mõistest, mille järgi on e-ohu konstrueerimine diskursiivne akt, millega tekitatakse vähemalt üks referentobjekt, mida kujutakse ohustatuna ning kiiret kaitset vajavana (Hansen, Nissenbaum 2009: 1156; Buzan jt 1998). Selleks võib olla riik või rahvus, kuid see võib kuuluda ka erasektorisse, näiteks pangandus- või transpordisektorisse. Näite keskmes ongi e-ohtudest rääkimise viisid ehk nende diskursiivne konstrueerimine meediakajastuses.

Materjal. Meediakajastused, uudislood, poliitikute, ekspertide jt sõnavõtud e-sõjapidamisest. Materjali piiritlemise võimalusi on mitmeid. Näiteks võib materjali piiritleda mingi sündmuse (nt konkreetsed küberrünnakud) kajastuste alusel. Seejuures tuleb piiritleda ja põhjendada selle sündmuse kajastus kanalite järgi (nt mis väljaanded on valitud) ja ajaliselt (nt mingi perioodi kajastused).

Metoodika. Tutvunud materjaliga, luuakse 4 analüüsikategooriat, mis aitavad vastata küsimusele, mida kujutakse ohustatuna (referentsobjekt) ja kuidas seda tehakse (Ventsel, Madisson 2018).

1. Ühiskondlike toimijate aktiivsus/passiivsus. Theo van Leeuweni järgi kujutatakse aktiivset toimijat mõnda tegevust või valdkonda domineeriva ja kujundava jõuna, aga passiivse rolli täitjat mõne sündmuse kogeja või vastuvõtjana (Leeuwen 2008: 33). E-ohtudega seoses on kõnekas see, kuidas väljendatakse ohustaja ja ohustatu ning dominantse ja alluva poole rolle, kuigi kübervaldkonna keerukuse tõttu on sageli raske tuvastada neid toimijaid, kes seda valdkonda kontrollivad (nad võivad jääda ambivalentseks).

Analüüsis tuleb alguses eristada lingvistilised ühikud, millega toimijate aktiivsust väljendatakse (aktiivse või passiivse tegusõna vormis; muud lingvistilised vahendid, millega saab aktiivsust tekstiliselt kujutada, nt ette-taha, vähem-rohkem, paremini-kehvemini jne).

Näide. “Uuringust selgub, et Venemaa ei ole NATOst küll tehnoloogiliselt ette rebinud, kuid see-eest rakendab oma saavutusi sõjapidamises märksa paremini. Seetõttu võib näiteks NATO raketikaitsesüsteemidest vähe kasu olla, kui Venemaast e-sõjapidamise tehnika rakendamises maha jäädakse.”

Lõigus on selgelt markeeritud, et Venemaale omistatakse e-sõjanduses aktiivne roll ning NATO on pigem ohustatud positsioonil kujutatud. Referentobjektina on osutatud konkreetselt militaarvaldkonnale.

2. Ohu suuruse väljendamine. Üks tähtis võte e-ohtude määra väljendamisel on paralleelide tõmbamine argielu ohtudega, sealhulgas tehniliste rikete, haiguste ja kuritegevusega (Hansen, Nissenbaum 2009: 1165). Samuti on küberohtude võimalike tagajärgede kujutamisel oluline analoogiate loomine traagiliste ajalooliste sündmustega, näiteks 11. septembri terrorirünnakute, Pearl Harbori ründamise või looduskatastroofidega (Jarvis et al. 2016: 620). E-ohtude pakilisus väärib samuti tähelepanu: neid esitatakse kiiret ja jõulist reageerimist vajavana, mis aga omakorda eeldab seda, et visandatakse hirmuäratavaid tulevikustsenaariumeid ohtude teoks saamise ilmestamiseks (Hansen, Nissenbaum 2009: 1164).

Analüüsi alguses tuleb eristada lingvistilised ühikud, mis ohu suurust tekstides väljendavad (analoogiad, metafoorid, samuti suurust-väiksust markeerivad lingvistilised vahendid jne).

Näide. “Venemaa on avanud sõjas NATO-ga uue rinde ning kasutab Lääne sõjaväeametnike sõnul ära liitlasvägede sõdurite kõige kaitsetumat kohta – nutitelefone. […] Nii püütakse hankida operatiivinfot, vägede jõudu hinnata ja sõdureid hirmutada.”

Toodud näites luuakse diskursuses seoseid erinevate referentobjektide vahel, nt mobiilside häirimise ja pealkuulamise võimalus ohustab inimeste privaatset argielu, küberrünnak võib turvasüsteemid rivist välja viia jne.

3. Ohtude emotsionaalse tausta loomine. Ohudiskursuse keskmes on selle kujutamise tonaalsus ning seostamine kõnelejate hinnangute ja reaktsioonidega. Negatiivne emotsionaalne laeng võib avalduda mures, mõne arengusuuna hukkamõistmises, hinnangulise keele kasutamises (nt kohutav, hirmus ja ohtlik) või negatiivse alatooniga sõnavaras (nt konflikt, kahju ja häving). Samuti suurendab teate emotsionaalset laengut sündmuses osalenute isiklike kogemuste vahendamine (Jarvis jt 2016). 

Analüüsi alguses tuleb eristada lingvistilised ühikud, millega luuakse ohtudele emotsionaalset tausta.

Näide. “NATO tunneb muret laiemate luureandmete pärast, mis viitavad, et küberrelvad ja nende kasutamine rünnakuks olid Zapadi oluline osa.”

“Murelikkusele” osutamine, “rünnak” kui osutus konfliktile, samuti “laiemate luureandmete” mainimine viitavad ka eelmises näites osutatud privaatsfääri tungimisele, lisaks sellele loob taoline hinnanguline keelekasutus negatiivset emotsionaalselt tausta.

4. Ohtudega toimetuleku viisid. Küberjulgeolekustamise diskursuse põhiväide on, et kui kasutusele ei võeta teatud meetmeid, ootavad meid lähitulevikus ees tõsised vahejuhtumid (Hansen, Nissenbaum 2009: 1161). Seetõttu pakutakse ohtudest rääkivas diskursuses kasvõi varjatult ka mõningaid lahendusi.  

Analüüsi alguses tuleb eristada lingvistilised ühikud, millega püütakse ohtu minimeerida või probleemi kõrvaldada.

Näide. “Selleks, et Balti regiooni heidutustaset tõsta, peab NATO seal suurendama elektroonilise sõjatehnika võimalusi.”

Võimusuhete diskursuseanalüüs deiksise (sh isikuliste asesõnade) kaudu 

Taust

Teoses “Keele teooria” (1934 [2011]) eristab Bühler keeles kahte keele välja: esiteks asetab deiktilised osutussõnad keele viiteväljale, kus deiktikud saavad oma tähenduse konkreetses viitamissituatsioonis. Funktsionaalselt vastandub viiteväljale keele sümbolväli, kus ideaaljuhul sõnade semantiline tähendus on sõltumatu mistahes konkreetsest kõneaktist.     

Mõiste määratlus

Kreeka keeles tähendab deiksis (deiktikos) “osutamist”. Deiktikud on niisiis mittenimetavad osutussõnad. Deiksis kodeerib lausungeis kõneleja isiku, tema subjektiivsuse ja aeg-ruumilise konteksti ning see moodustub vastavast orienteerumisalasest sõnavarast ja grammatilistest vahenditest nagu isikulised, osutavad jm asesõnad (mina, sina, meie, nemad, see, need, keegi), aja- ja kohamäärsõnadest (siin, seal, ülal, all, ees, taga, eile, täna, enne, nüüd), vokatiivsetest väljenditest (kuule, vaata, näe), käänete kohamääruslikest ja pöörete ajamääruslikest aspektidest, modaalsustest jne.

Kasutusvaldkond

Bühlerist alates on erinevad keeleteoreetikud vähem või rohkem tegelenud asesõnade asendiga ning funktsiooniga keele- ja kommunikatsioonisüsteemis. Vastavalt sellele, milline on uurimisküsimus, saab deiktilist analüüsi kasutada keelekasutajate sotsiaalsete suhete kirjeldamisel, keelesüsteemis väljenduvate väärtuste analüüsil, aga samuti ühiskondlike hierarhiate ning võimusuhete kirjeldamisel.  

Näiteanalüüs

Probleemi sõnastus. Uurimisobjektiks on valitud meie kategooria (poliitilises retoorikas kasutatakse sageli semantiliselt paralleelselt rahva tahe, rahvas jne., ehk see, kelle nimel poliitikas räägitakse).

Võimusuhete analüüsis saab oluliseks, kuidas teksti tasandil kujutatakse domineerimissuhteid, kellele omistatakse aktiivse toimija roll, kellele alluva roll. Deiksise kaudu on võimalik neid suhteid erineval viisil kujutada, nt all-üleval, ees-taga, enne-pärast osutavad kõik väärtushinnangulisele maailmas positsioneerumisele. Seega seisneb osutussõnade funktsioon põhiliselt selles, et läbi keelelise maailmamõistmise ja representatsiooni näitab see viiteväli inimese (rääkija või kuulaja) asendit maailmas. Rääkijana ma suhestun lausungi sisuga, määrates oma seisukoha lausungi sees.  

Täpsustuse mõttes tuleb eristada lausumise aega ja lausungi aega. Lausuja võib olla tekstis eksplitsiitselt esindatud, kuid võib samas jääda ka varjule. Viimasel juhul räägiks justkui tekst ise, mis (olenevalt žanrist) loob saajas objektiivsuse illusiooni. Kõne tasandil ilmneb objektiivsus – lausuja varjumine tekstis – niisiis imaginaarsuse ühe erivormina, mida võib pidada referentsiaalsuse illusiooniks, kuna lausuja laseb siin kõneleda üksnes referendil – “tegelikkusel” endal (Barthes 2002: 91).

Prantsuse lingvist Émile Benveniste’i mina-keskne deiksise käsitlus pakub ühe võimaluse, kuidas mõtestada “mina” – “meie” (x hulk minasid) suhestumist diskursuses. Benveniste’i järgi on suhe nende opositsiooni liikmete vahel ebasümmeetriline ja tugineb liikmete mitteekvivalentsusel: asesõnas “meie” on alati domineeriv “mina”, kuna lausumise subjekti tõttu see “mina”, kes räägib “meie” nimel (nt poliitik rahva ees esinedes), allutab endale “mittemina” (ehk need, kellest-millest on lausungis jutt, määratledes ühtlasi lausungis kirjeldatud objektide positsioonid ja hierarhiad). Samal viisil kujundatakse lausungis “mina” poolt ka “meie” ehk need, kes mingis kõnesituatsioonis positsioneeritakse “meie” hulka ja ühtlasi välistatakse “meiest” teised ehk “nemad”. Selle kaudu kaotab “mina” oma piiritletuse ja muutub laiemaks mõisteks (Benveniste 1966: 236–237), kuna rääkiv subjekt (“mina”) loob lausungis “meie”. Poliitilises retoorikas on rääkija eelispositsioonis, keda ta “rahva”, omade hulka määratleb. Siin on oluline tähele panna, et Benveniste ei räägi sellest, kas niisugune retoorika on ka alati efektiivne, st kas rahva hulka määratletud ka ise samastavad ennast selle “meiega”. Ta räägib lausungis loodavast aeg-ruumist ja sealsetest suhetest.

Materjal. Meediakajastused, uudislood, poliitikute, ekspertide jt sõnavõtud e-sõjapidamisest. Materjali piiritlemise võimalusi on mitmeid. Aluseks võib olla nt mingi sündmus (pidulikud aastapäeva kõned). Vastavalt tuleb piiritleda ja põhjendada selle sündmuse kajastus kanalite järgi (nt mis väljaanded on valitud), ajaliselt (nt mingi perioodi kajastused).

Metoodika. Tutvuda materjaliga ja analüüsida “meie” kujutamist kõnedes, mis aitaksid vastata küsimusele, kas ja kuidas muutub “meie” positsioneerimises teiste lausungi liikmetega (Ventsel 2007). “Meie”-ga sünonüümselt saab analüüsisühikuna kasutada poliitilises retoorikas “rahva” mõistet. 

Näide 1: Hans Kruusi valimiseelsest kõnest 10. juuli 1940 “Rahva Hääles”:

“Kõik hääled Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatidele. Mitte üht häält meie nõudmiste ja platvormi vastastele. […] Iga vähegi tähelepanelik ja teadlik inimene on võinud olla tunnistajaks neile suurtele muutustele, mis on toimunud meie riigi ja ühiskonna elus pärast 21. juunit. […] Nüüd on kõigil selge, et too ajalooline päev ei tähistanud lihtsat valitsuse vahetust, vaid tähistas põhjalikku pööret meie riigi ja ühiskonna elus”.

Kruusi kõne alguses luuakse esmalt välistusvõtte abil (“mitte üht häält”) maksimaalne adressaadi hulk, mis seotakse seejärel sõnadega “vähegi tähelepanelik” ja “teadlik” terve mõistuse kategooriaga ehk normaalsusega. Eelnevalt loodud tõlgendusvõimalus (kuulumine terve mõistuse kategooriasse) võimaldab tsitaadi viimases lauses kuulutada ühtsust lausumise subjekti ja lausungi subjekti vahel (“nüüd on kõigil selge”), mis tähendab, et kõneldakse ühel keelel ja meelel. “Too ajalooline päev” osutab 21. juunile.

Kruus jätkab samas kõnes: “Vana edasiseks eluks kõlbmatu langeb ja uut elu loov tuleb asemele. Pole võimalik sellel teel seisatamine. Maailma sündmuste torm viib karile need laevad, mis on valinud vale sõidukursi. Me peame ruttama.” 

Esimene lause “Vana edasiseks eluks kõlbmatu langeb” selles lõigus määratleb suhtumise pöörde-eelsesse aega – vana, eluks kõlbmatu, st surnud – ja annab ühtlasi võtme järgnevate lausete mõtestamiseks: meie – elu, teised “need laevad” – karil, surnud. “Me peame ruttama” osutab ühelt poolt aktiivsusele, teisalt juba välisele jõule, mis meid ruttama sunnib.

Näide 2. Johannes Vares-Barbaruse kõnes, mis ilmus 1. augustil 1940 “Rahva Hääles” ja kus oli võetud vastu otsus Eesti liitmiseks Nõukogude Liiduga, näeme aga aktiivsuse kadumist ja Eesti “meie” passiivsuse kasvu.

“Meil seisab ees tohutu suur töö, mis teil on juba tehtud. […] Stalinliku konstitutsiooni päikese all viime maa õitsengule. […] Meie päike tõuseb nüüd idast, lääs jääb meile seljataha kui ilmakaar, kust midagi ei tõuse.”

Meie kategooria, mis muutus aktiivseks loovaks subjektiks, kaotab selles kõnes oma iseseisvuse ja seda esitatakse pigem passiivsena. Meie on tingitud mingi teise poolt – antud kõnes stalinliku konstitutsiooni päikese poolt. “Ees tohutu” viitavad meie puudusele, mis on meil tegemata. Stalinliku päikese “all” viitab samuti meie allumissuhtele. Lääs jääb “seljataha”, “kust midagi ei tõuse” osutab meie negatiivsele minevikule, mis uues situatsioonis asetab meid võrreldes idaga ehk Nõukogude Liiduga allutatud positsioonile.

Meetodi rakenduspiiridest

Diskursuseanalüüsi erinevaid lähenemisi, nagu kvalitatiivsete uurimismeetodite traditsiooni tervikuna, kritiseeritakse metodoloogilise selguse ja konkreetsete seletusraamistike puudumise tõttu. Ühelt poolt heidetakse ette, et paljud diskursuseanalüüsi empiirilised uuringud on liialt  kirjeldavad ja rõhutavad kontekstitundlikkust, mis teeb nendest tulemustest teadusliku üldistamise raskendatuks. Teisalt aga heidetakse mõningatele diskursuseanalüüsi suundadele ette, et  need lähtuvad teoreetilistelt eeldustelt, mida on raske empiiriliselt kinnitada ja mis rõhutavad liialt diskursuse jõudu uuritava reaalsuse määratlemisel ning ei arvesta teisi sotsiaal-majanduslikke tegureid.

Rääkides deiksise analüüsist, siis keskendumine üksnes diskursuse väljendusplaani tasandile ei võimalda deiktiliste võimusuhete analüüs öelda midagi retseptsiooni tasandi kohta, st kuidas vastuvõtjad asesõnade kujundatud võimusuhete loomisesse suhestuvad. Seega, iga diskursuseanalüüs nõuab hoolikalt esitatud uurimisküsimuste püstitamist, samuti avaliku ja privaatse diskursuse eristamist analüüsi algusfaasis.

Loe lisaks

Wodak, Ruth; Meyer, Michael 2001. Methods of Critical Discourse Analysis. London; Thousand Oaks; New Delhi: SAGE Publications. 

Ventsel, Andreas 2005. “Meie” poliitilises retoorikas 1940. a. – 1953. a.. Magistritöö (juh. Ü. Pärli). Tartu Ülikool, Semiootika osakondMonticelli, Daniele; Pajusalu, Renate; Treikelder, Anu (toim) 2005. Multidistsiplinaarsed vaated deiksisele: lausungist lausumiseni ja vastupidi. (Studia Romania Estica IV). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.