Määratlus

Meetodina lähtub dekonstruktsioon Jacques Derrida (1930–2004) töödest. Dekonstruktsioon on tõlgenduslik strateegia, mille eesmärgiks ei ole käegakatsutav positiivne tulemus ehk paikapandud ühene tähendus, vaid tähenduste ja tõlgenduste paljundamine, tekstuaalse avatuse rõhutamine. Tema kasutus on ennekõike kriitiline, võimaldades aru saada, kuidas hierarhilised tähistussüsteemid on üles ehitatud. Aga see arusaamine avab tee ka nende süsteemide teisendamisele, nii et dekonstruktsiooni lõppeesmärk on pigem utoopiline, küsides, kuidas saab vanu tähistamisviise kasutades hakata teisiti mõtlema. Ta ei ole seega neutraalne analüüsivahend, vaid hõlmab kriitilise seisukoha võtmist.

Taust

Dekonstruktsioon on tihedalt seotud strukturalistliku semiootikaga, ühtaegu sellest tõukudes ning seda kritiseerides. Mis oli strukturalismi eesmärk? Claude Lévi-Strauss tahtis kogutud empiirilisest antropoloogilisest materjalist välja destilleerida süvastruktuuri, millele saaks üksikjuhtumid tagasi viia. Need struktuurid töötasid Lévi-Straussi järgi binaarsete opositsioonide alusel (nt loodus–kultuur, mees–naine). Nii näiteks võib müüte tõlgendada looduse ja kultuuri konflikti narratiivse etendamisena, läbimängimisena (Lévi-Strauss 2012). Lévi-Straussi kaugemaks eesmärgiks oli näidata, et kõikides kultuurides põhineb mõtlemine opositsioonilistel struktuuridel: vaatamata pindmistele erinevustele mõtlevad kõik ühtemoodi.

Oma 1967. a loengus “Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses” seab Derrida (1991) Lévi-Straussi programmi kahtluse alla. Ta alustab sellise mõiste sisestamisega strukturalismi, mille käsitlemise viimane oli välistanud. Selleks mõisteks on sündmus. Kui strukturalism kahendas uuritava materjali lähtuvalt Ferdinand de Saussure’ist (2017) parole’iks (kõne) ja langue’iks (keel) vahel, mille kaudu pidi saama seletada, kuidas üksikjuhtumid (sündmused) struktuuridest tulenevad, siis Derrida väidab, et struktuur ise on sündmuslik. Nii sisestab ta aja kulgemise struktuuri, mis eeldati paigal seisvat (teisisõnu, ühendab diakroonia ja sünkroonia).

Struktuuri sisemist aega mõtestab Derrida mõiste erinewus (différance) abil. See on minimaalne teisendus ühest strukturalismi põhimõistest: erinevus (différence). Saussure ja temast lähtuv semioloogia mõistavad keelt ja märgisüsteemi üldisemalt erinevuste süsteemina. See tähendab, et märk ei ole midagi positiivselt antut, käega katsutavat, silmaga tajutavat, mis viitaks mingile teisele objektile. Märgile eelneb süsteemne erinevus: foneem k on äratuntav, sest ta erineb g’st; sõna keiser on äratuntav, sest ta erineb sõnast geiser. Märk on positsioon suhete süsteemis. Märk on väärtus, mitte iseseisev objekt. Saussure’ilik keelesüsteem on ajatu, suhted on paika pandud, väärtused on paigas. See on kui täielikult korrastatud ruum või struktuur. Seetõttu saab iga tähistaja viidata ühele tähistatavale: keiser on alati korrelatsioonis mõistega ‘keiser’.

Ometi muutub keel kogu aeg, ometi teisenevad mõtteviisid pidevalt. Millega seda seletada? Derrida näitab, et lihtne vastavus tähistaja ja tähistatava ei ole saavutatav. Näiteks niipea kui me tahame mõista, mida tähistab tähistaja keiser, peame viitama hoopis teisele tähistajale valitseja, selle mõistmiseks omakorda peame ta eristama valitsusest ja nõnda edasi. Lihtne tähistatava tähistamine ei ole seega võimalik, sest see toimub alati teiste tähistajate kaudu. Süsteem on liikvele asunud, ruumi on sisenenud aeg (vt Derrida 1982: 1–27), keelde kõne: selleks, et midagi mõista, ei piisa paigas suhete süsteemist, me peame hakkama kõnelema: keiser on monarhistliku riigi valitseja. Aga mis on monarhia? Peame jälle pöörduma järgmiste tähistajate – valitsemisvorm, demokraatia, võim jne – poole. Ja nõnda edasi. Tähistatava kohalolu – keelde toomine – lükatakse nõnda pidevalt edasi, sest me oleme sunnitud kogu aeg tegutsema tähistajatega, mis viitavad üksteisele. Me ei pääse tekstist välja… Prantsuse sõna différer tähistabki nii erinemist kui edasilükkamist. Derrida ‘erinewus’ lähtub Saussure’i ‘erinevusest’, kuid rõhutab, et tähistaja/tähistatava suhe ei ole kunagi lõplikult paikapandav – toimub pidev erinemise protsess.

Seega ilmub nüüd keelesüsteem ise muutlikuna (tähistajate mäng teisendab võimalikke väärtusi, nihutab erinevusi) ja muutvana (niipea kui siseneda tähistussüsteemi, hakkab mõte liikuma tähistajate jada mööda, oma rada pidi, seega ei saa rääkida ühest mõtlemisviisist).

Derrida oli strukturalismi säärase muundamisega üks peamisi poststrukturalismi kaanenägusid. Poststrukturalismi võibki mõista katsena muuta mõistmine struktuuridest sündmuslikuks. See ei ole strukturalismist välja astumine, vaid selle mõistete kasutamine selle muutmise tarbeks. Poststrukturalismi saab seega mõista strukturalismi dekonstruktsioonina.

Meetodi kirjeldus

Dekonstruktsiooni võib teostada ükskõik millise materjali peal, kõige loomulikumalt sobib ta aga tekstuaalsele materjalile, olgu selleks siis üksiktekst või filosoofiline või ideoloogiline süsteem. Dekonstruktsiooni ei ole mõttekas piiritleda materjali, vaid objekti kaudu. Selle objektiks on tekstuaalne strateegia, mida võib nimetada fikseerimiseks või sulgemiseks. Niisiis võib materjaliks valida mis tahes tähistava nähtuse, mis üritab maailma paika panna – ehk seisata mõtlemist. Ja tema eesmärgiks on tekst uuesti mõtlema panna. Nõnda on dekonstruktsioon pigem teoreetiline tööriist, mida kasutada empiirilise materjali mõtestamiseks.

Dekonstruktsioon esitab oma objekti kohta topeltküsimuse: (1) kuidas selle argument koos püsib, ja (2) kuidas vaadeldav tekst ise (alateadlikult) oma argumenti õõnestab. Tekst tuleb seega panna iseenese vastu tööle. Derrida väidab, et see potentsiaal peitub kõigis tekstides; iga tekst sisaldab endas omaenese potentsiaalset kriitikat, “keel kannab endas omaenese kriitika paratamatust” (1991: 1421). Nii näiteks tunnistab Lévi-Strauss raamatu “Suguluse elementaarstruktuurid” (1967: 3) alguses, et looduse ja kultuuri opositsioon ei ole ajalooliselt põhjendatud ega põhjendatav – aga ometi jätkab selle kasutamist loogilise tööriistana. Lévi-Strauss näitab sedasi ise kätte omaenese kriitika suuna.

Kui Derrida ütleb, et “dekonstruktsioon ei ole meetod ja seda ei ole võimalik meetodiks muuta” (1985), siis tuleb seda mõista just selles kontekstis: kuna ta sõltub niivõrd tihedasti oma materjalist, siis ei eksisteeri üht kindlat viisi, kuidas tekste dekonstrueerida. Aga sel võimetusel kirjeldada meetodit tema objektist eraldi on Derrida jaoks ka sügavam tähendus. Derrida järgi ei ole võimalik tekstist välja astuda, katkestada suhe omaksvõetuga ja hakata järsku mõtlema teisiti (1991; 1995[1972]). Säärane strateegia on illusioon, sest tahes-tahtmata kasutame sama sõnavara, sama loogikat – kuigi võib-olla peegelpildis ja negatiivselt. Kui mis tahes meetodit mõista objektist eraldiseisvana, oleme juba lõksu langenud, arvates et saame asuda välisele, puutumatule, neutraalsele, “objektiivsele” vaatepunktile. Mis tahes meetodi rakendamine on sekkumine uuritavasse, selle teisendamine. Ning vastupidi, meetodi rakendamine on alati ka selle meetodi kriitika, tema piiride kompamine (vt ka Kristeva 1986, eesti keeles siin [.doc]). Oluline on niisiis suhte sisseseadmine objekti ja meetodi vahel. Et suhe kehtestab erinevuse, muudab just rakendus ise objekti ja meetodi eraldiseisvatena äratuntavaks. Nii koorub meetod välja oma rakendusest, otsekui pärastpoole, tagantjärele.

Ometi ei tähenda see, et dekonstruktsiooni rakendamine oleks puhtalt intuitsiooni ja hetkeolukorra küsimus. Kuna dekonstruktsiooni objektiks on ennekõike argumendid, väited, mida tekstid esitavad, üritades maailma, mõttelaade jne paika panna, siis saame lähtuda nende argumentide sarnasusest. Tihtipeale on argumendid üles ehitatud hierarhilistele opositsioonidele. Ja just need on dekonstruktsiooni kõige selgemini piiritletavad objektid, mille ületamist ja lammutamist taotletakse. Derrida ise on tegelenud näiteks kõne ja kirja, olemise ja näivuse opositsioonidega. Milline on siis dekonstruktiivne strateegia, millega opositsioone lahti harutama ja neist väljuma hakata?

1. Kõigepealt tuleb muidugi hierarhiline opositsioon tuvastada, st kindlaks teha, milline osapool asub väärtushierarhias kõrgemal, dominantsel, markeerimata positsioonil. Kõne ja kirja opositsioonis on selleks kõne, sest kogu keelefilosoofia ja -teadus on ikka tähtsustanud kõnekeele olulisust. Nõnda on kiri teisene, otsekui tuletis kõnest, selle kirjapanek.
2. Edasi tuleb opositsioon ümber pöörata. Mis juhtub, kui asetame kirja kõrgemale keelest? Liikmete olemus muutub. Kiri ei ole enam seesama kiri, kõne teisene üleskirjutus. Kiri saab esmaseks ega sõltu enam kõnest. Kõne aga hakkab sõltuma kirjast: ta on nüüd kõigest kirja väljaütlemine. Kiri on see, mis teeb kõnelemise võimalikuks. Ometi säilib siin veel opositsiooniline suhe, mis asetab liikmed hierarhiasse ning vastastikusesse sõltuvusse. Tasub meeles hoida, et binaarses opositsioonis püsivad liikmed sellisena, nagu nad on, ainult selles opositsioonis: näiteks ka vaim/keha, mees/naine, poliitika/ühiskond jne. Kui teostada lihtne ümberpööramine, hakkab kiri omandama kõne omadusi, keha hakkab vaimustuma, naiselikkus mehestuma. Esmatähtsad ei ole mitte liikmed, vaid suhe (erinevus): liikmed on ümbervahetatavad ja asendatavad.
3. Et opositsioon ületada, tuleb seega minna kaugemale, tuleb vermida uus mõiste, mis ei oleks enam aheldatud opositsioonilise binaarsuse külge. Kõne ja kirja asemele pakub Derrida (1997) välja ‘arhikirja’ mõiste, mille all ta mõistab kõnele ja kirjale eelnevat keelt, mille põhjalt on alles võimalik kõne ja kirja eristus. Arhikiri on miski, mis pidevalt ja jätkuvalt seda eristust kummitab ja kummutab. Iga kord, kui seame kõnekeele tähtsamaks kirjakeelest, iga kord kui üritame omakorda asetada kirja tähtsamaks, tuletab arhikiri meelde, et kumbki osapooltest ei ole fundamentaalne, mõlemad lähtuvad kusagilt mujalt – keelest endast, mida ei ole võimalik kusagil kohalolevana talletada, ei kõnes ega kirjas; keelest, millest on tajutav ainult jälg ehk puudumise märk, mis nüüd teostab erinewust ehk muudab võimatuks otsustamise, kumb ikkagi on tähtsam. Oluline on tähele panna, et lisatud kolmas mõiste ei tohi olla kohalolev, paikapandav: arhikirja ei saa me kunagi positiivsena kirjeldada, see on justkui kõnelemise/kirjutamise pidevalt pagev eeldus.

Näide

Laias laastus võib tekstid jagada kaheks: sulgevad ja avavad. Sulgevad tekstid määratlevad, panevad paika, piiritlevad, sätestavad jne. Parimateks näideteks on muidugi poliitilist ideoloogiat propageerivad tekstid, aga ka totaalsed filosoofilised süsteemid, reklaamtekstid. Selliste tekstide dekonstruktsiooni saab hästi teostada lähtuvalt hierarhilistest opositsioonidest, millele nad toetuvad. Avavad tekstid teostavad juba ise mingi opositsiooni dekonstruktsiooni. Need on peaasjalikult kunstitekstid ja kriitilise kallakuga teoreetilised tekstid. Avavate tekstide analüüs järgib seda, kuidas nad ise teatud opositsioone dekonstrueerivad. Toome mõlemast ühe näite.

Sulgeva teksti näitena kasutame RMK kliimakangelase-kampaaniat ja selle üht reklaampilti harvesterijuht Kaupost (vt joonis). Kampaaniaga üritatakse avalikkusele sisendada, et “RMK erinevad struktuuriüksused metsakasvatustalituses puiduturustusosakonnani pingutavad iga päev selle nimel, et vähendada süsinikujalajälge ja leevendada kliimamuutusi”. Käesolevalt pildilt on näha, et selle leevendustegevuse hulka peaks arvama ka harvesteriga teostatud lageraied. See ongi kujutise esitatud väide: lageraie leevendab kliimamuutust. Kuidas seda väidet hakata lahti harutama?

•  Kõigepealt tuleb ta kokku panna. On selge, et loodusele kahjulik tegevus raamistatakse siin hoopis sellele kasulikuna. See on võimalik, kuna räägitakse kliimast säärasel viisil, mis kustutab selle seose loodusega, haagib kliima elurikkusest lahti. Kliimadiskursus taandub süsinikudiskursuseks. Mistõttu saab hoopis tööstus võtta enda peale päästja rolli: “Selle asemel, et kogu puit loodusesse lagunema ja süsinikku eraldama jätta, saame süsinikku hoida puidus kauem “lukus”, kasutades seda ehitusel, mööbli tootmisel või kauakestvates toodetes”. Sellest kirjeldusest jääb mulje, justkui oleks need, kes metsa rahule tahaksid jätta, kliimavaenulikud (eeldame, et looduskaitse). Kahjuliku tööstuse ja kahjustatava looduse asemele astub uus antagonistliku suhte paar: looduskaitse/kliima. Samal ajal saab tööstus astuda välja kliima kaitseks, kahjustades loodust (mis on süsinikuks abstraheeritud). Nõnda siis üritatakse igasugune vastudiskursuse võimalus sulgeda, öeldes: lageraiet on vaja.
• Milles seisneks siinkohal dekonstruktsioon? Nende jõuviisil kokku pandud suhete lammutamises, näitamises, et loodust kahjustavalt ei saa olla kliimale kasulik ning et loodust rahule – või “lagunema ja süsinikku eraldama” – jättes ei olda kliimale kahjulikud. Vahendeid selleks leiab kampaaniast endast. Kõigepealt on muidugi pildi peal tööstuslike huvide “jäljena” esiplaanil harvester, mis on kõike muud kui keskkonda säästev metsamajandamise vahend. Harvesterijuht Kaupo räägib aga “mõistlikust” metsamajandamisest ja “pestitsiididest ja keemiast”, mille mittekasutamine muutvat metsanduse “loodust ja keskkonda” säästvaks alaks. Siin tekib automaatne ja ilmne vasturääkivus, mis hakkab Kaupo diskursust õõnestama, seda sisemiselt dekonstrueerima. Edasi tuleb analüütikul see rada lõpuni läbi käia, paljundades vastuolusid ja ebatasasusi. Ja lõpuks pakkuda välja uus mõiste, mis ületaks kultuuri/looduse, tööstuse/keskkonna jne opositsioonid. See jäägu lugeja ülesandeks.

Harvesterijuht on muidugi päevselge ja läbinähtav näide valetamisest turunduses, aga võib-olla juhivad ilmselgused tähelepanu pöörama ka teistele, varjatumatele katsetele suhteid ja opositsioone vägivaldselt kokku sobitada.

Avava teksti näiteks valime Charles Bernsteini luuletuse “this poem intentionally left blank” (vt ka Morton 2010: 10–11). Sellega ka luuletus piirdub. Kõigepealt vaatame, millised opositsioonid on sellesse väitesse kontsentreeritud. Võime välja tuua näiteks: luule/mitteluule; sisemus/välisus; täis/tühi.

•   Need opositsioonid on luuletuses küll olemas ja kohal, aga probleemi kujul: kuidas eristada luulet mitteluulest, sisemust välisusest, täiust tühjusest? Need küsimused esitatakse väite kujul: see luuletus on taotluslikult tühjaks jäetud. Et väide on paradoksaalne (see luuletus ei ole tühi, aga väidab, et on), muutub ta hoopis probleemiks, mis nõuab vastust. Nii seatakse kõigepealt kahtluse alla väite ja probleemi esitus: iga väidet tuleks võtta probleemina: mis ta väidab, miks ta väidab, kelle jaoks ta väidab?
• Luuletus kasutab juriidikavormelit “this page intentionally left blank” (mitteluule keelt), mis viitab, et lehekülg ei ole juhuslikult, kogemata tühjaks jäetud, vaid nii peabki olema. Ometi täidetakse selle žestiga lehekülg paradoksaalse väitega. Bernsteini tekst nihutab osutuse leheküljelt luuletusele, mis annab mõista, et sel luuletusel ei ole sisu, ei ole midagi öelda; aga ometi ta väidab, et tal ei ole midagi öelda. Seega siis midagi on. Võib-olla on ta ikka luuletus? Võib-olla.
• Aga osutuse nihutamine leheküljelt luuletusele ei saa leheküljest lahti, ei saa lahti juriidikakeelest, mille ta endasse kaasa tõmbas. Teda jäävad ümbritsema tühi lehekülg ja tühine vormel. Just sealt omandab ta kogu oma tähenduse. Välisus, millest ta pärit on, osutub sisemusest olulisemaks. Tühjus/tühisus, mis teda ümbritseb, on ainus paik, kus ta saab elada, kinnitada omaenese tühisust/tühjust – ja sedasi muutuda mõttekaks.
• Lõpuks: kui meenutada, et luuletuse esitatud väide on õigupoolest probleem, küsimus, siis ei ole tegemist lihtsa ümberpööramisega, sest piiritledes end tühjusest, tühjendab ta samas iseennast, piiritledes end välisusest, keeldub ta sisemusest (“left blank”), väites end olevat luuletuse (“this poem”), saab ta mõistetavaks juriidika keeles. Nii on piirid ise küsimuse all. Probleem esitatakse piiride (suhete), mitte identiteetide kohta: kuidas tõmmatakse piirid, kes tõmbab, mille vahel? Nii loob luuletus ise otsustamatuse olukorra, mis on ühtaegu mitmetähenduslikkuse õhkkond, ja teostab mainitud opositsioonide dekonstruktsiooni.

Nende näidete puhul saab selgeks, et tekst ei tähenda üksi midagi – tema tähendus tuleb väljastpoolt, millega ta suhtesse astub ja millega mängib. Just nii võib mõista Derrida tuntud ütlust, et ei ole olemas tekstivälist: “il n’y a pas de hors-texte”.

Meetodi rakenduspiiridest

Meetodi rakenduspiiridest

Kriitilise tahu pealt võib välja tuua kaks momenti. Esiteks: kuna dekonstruktsiooni eesmärk on mitmetähenduslikkuse, otsustamatuse, määramatuse väljatoomine; näitamine, kuidas iga tekst või väide on oma põhjas sattumusliku artikulatsiooni tulem, siis ei võimalda ta minna kaugemale. Teisisõnu, dekonstruktsioon ei too välja muud tähendust peale tähenduse õõnestamise. Teiseks peitub dekonstruktsioonis oht jääda teksti, diskursusse, argumenti kinni. Selle asemel et tõepoolest hakata teisiti mõtlema, minna oma objektist kaugemale, peame üksikasjalikult tegelema sellega, kuidas meie objekt meid mõtlema sunnib, kuidas paneb meid mingeid tähendusi maailmale andma. See võib dekonstruktsiooni utoopilist eesmärki hoopis ahistada.

Loe lisaks

Caputo, John D. (ed.) 1997. Deconstruction in a Nutshell: A Conversation with Jacques Derrida. New York: Fordham University Press. 

Culler, Jonathan 1982. On Deconstruction: Theory and Criticism after Structuralism. Ithaca: Cornell University Press.

Fritsch, Matthias; Lynes, Philippe; Wood, David (eds.) 2018. Eco-Deconstruction: Derrida and Environmental Philosophy. New York: Fordham University Press.

Kates, Joshua 2005. Essential History: Jacques Derrida and the Development of Deconstruction. Evanston: Northwestern University Press.

Lüdemann, Susanne 2014. Politics of Deconstruction: A New Introduction to Jacques Derrida. Stanford: Stanford University Press.

Stocker, Barry 2006. Routledge Philosophy Guidebook to Derrida on Deconstruction. London: Routledge.

Derrida eesti keeles

Derrida, Jacques 1991. Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 7: 1411–1438.

Derrida, Jacques 1995 [1972]. Positsioonid. (Krull, Hasso, tlk). Tallinn: Pakett.

Derrida, Jacques 2003. Õigusest õiglusele. (Lipping, Jüri, tlk). Akadeemia 3: 479–523.

Derrida, Jacques 2011 [1992]. Surma and. (Kangur, Mart, tlk). Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Derrida, Jacques 2011. Ma pean üksi edasi ekslema. (Saar, Anti, tlk). Rmt-s: Raudam, Toomas, Essee sõprusest. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 213–218.

Derrida, Jacques 2012. Vägivald loomade vastu. Vestlus Elisabeth Roudinescoga. (Krull, Hasso, tlk). Vikerkaar 7–8: 98–109.